PÄEVA KOMM: Miks suitsetamine ja avalik amelemine on ok, aga imetamine mitte?

Mind paneb imestama, et Eestis kiidetakse heaks nii suitsetamine, mis mürgitab ka kõiki teisi peale suitsetaja enda, avalik amelemine, mis samuti sunnib kõiki möödujaid pead pöörama kui väga valju muusika mängimine keset ööd korteris, autos või parklas, mis häirib sadade teiste elu, kuid imetamine, mis on maailma kõige loomulikum tegevus, on inimeste meelest jubedam kui kõik eelpoolnimetatud kokku.

Mina imetan ka oma last just siis, kui ta selleks soovi avaldab ja just seal, kus ma parasjagu olen. Teate, loodus on asja seadnud niimoodi, et kui imikul on kõht tühi, siis annab ta sellest üsna kõva kisaga märku. Nutmine aga vajab kiiret reageerimist, et laps teaks — ema on olemas, ema tuleb, kui ta hüüab, ema oskab aidata. Kiire tegutsemine lapse vajaduste rahuldamiseks annab talle teadmise, laps on armastatud ja hoitud, ta tunneb end kindlalt, temast kasvab rõõmus ja rahulik täiskasvanu. Seega — kui minu kolmekuusel tital läheb kõht tühjaks parasjagu siis, kui ma olen temaga väljas jalutuskäigul või ostan talle supermarketist mähkmeid, siis ma ei kõhkle, vaid teen kõik endast oleneva, et ta võimalikult kiiresti kõhu täis saaks. Sest muidu tekib ju kaaskodanikel veel üks probleem — miks see ema oma last piinab? Ja kümne minuti pärast loeksime siitsamast Delfist vihaseid kommentaare, kuidas pargis üks ema oma kõigest hingest röökiva titega jalutas ega teinud katsetki nuttu vaigistada.

Imetada saab kahte moodi. Avalikult, ent diskreetselt ning niimoodi, et lapse „söögilaud” on kõigile näha. Mina eelistan esimest varianti. Selleks on mul alati seljas nööpidega pluus või spetsiaalne imetamispluus, kannan endaga kaasas suurt lina või salli, millega saan lapse ja enda katta. Ma pole ise ka väga huvitatud sellest, et kõik möödujad mu piima täis rindu vahiks. Tõenäoliselt ei taha seda ka ükski teine imetav ema.

Aga hoolimata sellest, et meie titaga ajame omi asju vaikselt ja diskreetselt ning teeme omalt poolt kõik selleks, et kaaskodanike elu ja närvisüsteemi mitte häirida, saame me alati väga vihaste pilkude osaliseks. Kommenteerijaid on palju, näpuga näitajaid samuti. Kord istusin koos titaga ühes kohvikus, täiesti omaette, kõige tagumises nurgas, läheduses kedagi polnud. Kuid sealt paluti meil lahkuda. Ei taha meie noored (ega vanemad) veel mõista seda, et rinnapiim on imiku ainus õige toit ja imetamine ei ole samasugune tegevus nagu enese kergendamine või seks.

Mulle on jäänud mulje, et bussis, kohvikus ja rannas suitsetajad, amelejad, sülitavad, ropendavad ja end paljastavad inimesed on ühiskonna poolt aktsepteeritud ja normaalseks tunnistatud, kuid imetamine on miski, mis peaks toimuma pimedas teki all, kuid mitte mingil juhul teiste inimeste juuresolekul.

Võtke heaks või pange pahaks, aga mulle tundub see lihtsalt kummaline.