Paljusid vanemaid puudutav mure: kuidas harjutada väikelaps enda voodis magama, kui ta on juba mõnda aega vanemate kaisus uinunud?


Paljusid vanemaid puudutav mure: kuidas harjutada väikelaps enda voodis magama, kui ta on juba mõnda aega vanemate kaisus uinunud?
Foto: Emma Bauso/Pexels

Katkend Anna Bõkova raamatust "Iseseisev laps ehk kuidas saada “laisaks emaks”".

Unetud ööd on paljude emade jaoks valus teema. Ma rääkisin eespool oma pojast Sašast (kas te mäletate, et ta voolis dinosauruseid?) ja kellelegi võib jääda mulje, et ta oli sünnist saadik musterlaps. Oleks see ometi niiviisi olnud … Kui ta oli kuuekuine, võisin ma kotti pea alla pannes pargipingil magada, kuni Saša — milline õnn! — vankris magas…

Nii et unetute ööde periood on olnud ka minul. Abiks olid olukorraga leppimine ja teadmine, et see kõik on ajutine.

„Ema, aga millal ta magama hakkab?” pärisin ma meelt heites omaenda emalt. Ma olin vanematel külas ja viiekuine poeg — mitte Saša, vaid Arseni — ajas mind öösel juba neljandat korda üles.

„Kasvab suuremaks ja hakkabki magama. Ja kuidas veel magama. Sa ei suuda teda äratada! Eriti veel kaheksandas klassis esimesse tundi jõudmiseks — siis on teda voodist välja saada lausa ebareaalne!”

Ja veel naljatas ema, et see on lapselaste kättemaks vanaema unetute ööde eest.

„Pool aastat magasid sa üleüldse ainult süles! Hakkasid röökima niipea, kui ma su voodisse panin. Ma laotasin põrandale kahekorra pööratud vatiteki, sest kartsin, et võin su kogemata maha pillata,” kurtis ema.

„Aga mida arstid rääkisid?” Ma ei saa ju tunnistada, et ei lasknud emal magada pelgalt õelusest.

Seotud lood:

„Arstid ütlesid, et sa oled päeva ja öö ära vahetanud. Päeval sa magasid.”

„Kas sina magasid päeval?”

„Mis sa nüüd, tütreke! Mul oli ju kaheaastane laps ka! Su vend ei käinud veel lasteaiaski.”

Mulle näis, et kui minu ema suutis ööde kaupa mitte magada, siis suudan ka mina. Kuid ei suutnud. Kui ma ükskord öösel lapse nutust äratatuna järjekordselt voodist tõusin, et tema juurde minna, tabas mind hüpotooniline kriis ja ma minestasin. Kiirabi eakas naisarst ütles mulle: „Ema, ära tee rumalusi, võta laps enda juurde voodisse ja maga rahulikult, sest sa oled juba päris otsa jäänud.” Ma talitasingi nii. Ja kogu pere hakkas ennast lõppude lõpuks ometi välja magama.

Kas olla lapsega ühes voodis magamise poolt või vastu? Vastu on öelda nii mõndagi. Seda räägivad nii lastearstid kui ka pedagoogid ja psühholoogid. (Ehkki on ka pooldavaid argumente välja käivaid lastearste, pedagooge ja psühholooge.) Mina olen poolt, sest ema saab ennast välja magada. Vanema pojaga olin ma „õige ema” ja panin teda pool aastat lapsevoodisse. Vahel panin koguni viis korda öö jooksul, sest ta ärkas sageli ja pistis kisama. Nooremaga hakkasin ma aga „laisaks emaks” ja võtsin ta otsekohe enda kõrvale. Kuid see on minu isiklik kogemus, mida ei tule pidada tegevusjuhiseks. On õnneseeni, kelle rinnalapsed magavad rahumeeli terve öö omaenda voodis. Heakene küll, mitte just terve öö, aga iga tunni järel nad ka ei ärka.

Kui teie laps magab eraldi, on see suurepärane. See tähendab, et te ei pea pärast lahendama ülesannet, kuidas õpetada teda omaette magama. Kuid oletagem, et säärane küsimus tekkis, ja niisugusel juhul tulevad teile kasuks järgnevad nõuanded.

Kõige lihtsam on minu meelest see, et mitte last ei asustata ümber teise voodisse, vaid ema ise ei maga enam temaga ninapidi koos. Lapsevoodisse ema muidugi ei mahu, aga võib teha ka nii, et ta kasutab lapsega kahasse diivanit või kušetti. Nõnda magasin minagi koos pojaga väikesel diivanil. Hiljem (pärast esimest eluaastat) tegin ma kindlaks, kas laps on magama jäänud, tõusin tasakesi diivanilt ja läksin oma tuppa. Kui poeg ärkas ja mind hüüdis, siis ma muidugi tulin, ent tema uni muutus aegapidi üha raskemaks. Pärastpoole ei olnud aga isegi uinumise ajal enam vaja tema kõrval lamada. Kõnealusel juhul ei pea laps harjuma teise voodiga, mis võib pealegi seista teises toas. Kõik jääb nii, nagu oli varem, ainult et ema ei ole enam nii sageli juures.

Kui laps aga magas vanemate voodis, siis võib juhtuda, et ema peab mõneks ajaks koos temaga ümber kolima. Alguses harjub laps uue voodiga (ema on siinsamas, näe, seal ta istubki) ja seejärel harjub sellega, et ema ei pea ilmtingimata tema uinumise juures viibima. Mingisuguste muudatuste tegemisel on tähtis, et kõik näeks välja „nii nagu alati”. Ühekorraga nii uut voodit kui ka ema puudumist on psüühikal raske taluda. Lapse hinge­elu peab siiski vastu isegi juhul, kui „nii nagu alati” ei õnnestu miski­pärast korraldada. Sellegipoolest tuleb stressi vähendamise võimalust kasutada, kui see on olemas.

Veel üheks üleminekuperioodi etapiks on teise teki olemasolu. Te otsustasite lapse enda juurest minema kolida. Heakene küll, kuid siis magage kõigepealt mõnda aega kumbki omaenda teki all (kui te senimaani magasite ühe teki all). Ema on küll kõrval, ent otsest kokkupuudet tema kehaga enam ei ole ja ema soojust ei ole füüsiliselt tunda. See tähendab, et kehaline kontakt katkestatakse ja last ootab ees järjest ulatuslikum iseseisvus.

Une-Matina on võimalik kasutada mõnda pehmet mänguasja. Kui lapsel on niisugune mänguasi, uinub ta sellega kergesti suvalises kohas. Mänguasja võib muuseas võtta kaasa nii reisile kui ka lasteaeda. Ma soovitan teil koguni osta kaks ühesugust mänguasja ja ühe nendest ära peita. Sest kui Une-Matist mänguasi kaotsi läheb (te näiteks unustasite selle kogemata hotelli), mängitakse teile maha ehtne tragöödia. Aga nüüd me asendame selle varuleluga ja magame rahulikult…

Ehkki harva, aga vahel siiski tekib lapsel isiklik ajend magada vanematest eraldi: „Ma olen suur! Ma magan üksi!” Täiendavaks stiimuliks võib saada magamispaiga soovikohane sisustamine. Te ostate koos lapsega voodipesu: „See on ainult minu oma! Emal ja isal sellist ei ole!” Koos valite välja mugava padja. Ja ostate mingeid manuseid — sümpaatse öölambi, helendavaid tähekesi lakke ja häid unenägusid toova talismani. „Kadestage” oma last hea­südamlikult, sest see meeldib talle.

Mida ei tohi teha — ei tohi last voodisse panna ja teda sinna nutma jättes lahkuda. Et las nutab esimesel päeval mõne tunni ja uinub. Teisel päeval nutab võib-olla tunni ja võib-olla kaks. Pikapeale nutmise aeg lüheneb ja laps õpib ise oma voodis magama jääma. See on ju imetore, eks! Kõigest üks­ainus nädalake lapse nuttu kannatada! Ma pean võimalikuks, et see meetod võib tulemusi anda. Kuid omaenda laste peal ei riskiks ma seda eales rakendada. On raske isegi kujutleda, millise psühholoogilise trauma võib see lapsel põhjustada. Kujutage endale ette pisipõnni emotsioone, kui ta kutsub südantlõhestavalt nuttes enda juurde vanemaid, kes aga jäävadki tulemata. On oluline vahe selles, miks laps nutmise lõpetab. Kas seepärast, et miski ei tee talle muret, või seetõttu, et kutsumine on tulutu, sest nagunii ei tule ju kedagi. Teine variant teeb isiklikult mind väga kurvaks ja ärevaks.

Inglite aeg