"Palun jätke mind ükskord rahule, ma EI TAHA lapsi!"

Ma olen 27 aastat vana (ei ole nagu eriti vana ju?) ja pidevalt pean taluma küsimusi teemal, et millal siis lapsed tulevad jne. Olen olnud kogu aeg otsekohene ja ütelnud, et ei soovi/ei taha. Kui vanasti veel arvati, et teen nalja, siis viimasel olen tähele pannud mõne inimese ärritumist minu vastusele.

Et sellest veel vähe pole, loen ka internetist erinevate teemade alt kommentaare kuidas lastetud tulevikus kõvasti kahetsevad. Hakkasin siin siis mõtlema vanemaid (no ikka 60-100) inimesi, keda tunnen ja kes on lastetud. Päris üllatav on avastada, et ma ei tea ühtegi kes oleks masendunud või kurb, pettunud. Loomulikult, alati võib mõelda juurde, aga sisimas ta ikkagi on, kuid välja seda küll ei paista. Kuid nüüd mõtlesin inimeste peale samas vanusegrupis, kellel on lapsed. Pilt, mis kujunes, oli hoopis teistsugune ja mitte paremas mõttes.

Ma saan aru, et lapsi on ka maailmas vaja, aga, kui lugeda millised on tänapäeva lapsed... Kiusavad üksteist, nuusutavad liimi, on muidu lollid, siis miks peaks üks normaalne inimene tahtmagi võtma sellist vastutust. Aus küsimus. Miks. Eriti, kui puudub "bioloogiline kell", mis on vist üldse mingi titemammade välja mõeldud müüt. Ma ei ole isekas. Vastupidi, isekad on need, kes ilma mõtlemata poegivad.

Teine asi on raha. Ma saan palka 600-700 eurot kuus. Üksinda saan selle rahaga suhteliselt mugavalt hakkama. Ei ole erilist luksust, kuid midagi väga traagilist (loodan ikka ise edaspidi veel töökam olla) samuti pole, suudan isegi kõrvale panna raha (umbes 1 aasta raha olen suutnud koguda), siis lapsega elaks ma vist totaalses vaesuses. On selge, et sellises olukorras oleks lapse tegemine suhteliselt vastutustundetu. Eriti lapse suhtes. Loen hirmuga alati, kui inimesed hindavad oma võimeid üle ja teevad lapsi mõtlematult. Tulemuseks ongi need liimi nuusutavad kodanikud, vägistajad, narkarid, parmud, mõrvarid. Kindlasti ei kasva sellistest tuleviku pensionitemaksjaid, sest tavaliselt veedavad nad oma tööea töötu abirahade peal.

Ideloogiliselt oleks maailm vist samuti tunduvalt kenam koht kui meid poleks 7 miljardit, vaid ütleme nt 2 nagu eelmise sajandi algul. Siis peaks vist küll kõigil tööd olema ja loodus hingaks ka kergendatult.