Pean lapse panema piirkonnakooli või mitte?
Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et kohalik omavalitsus peab kehtestama korra, mille alusel määratakse õpilastele elukohajärgne kool.
Tulenevalt seadusest on ka Tallinna haridusjuhid arutanud võimalust hakata oma esimestesse klassidesse astuvatele lastele elukohta ja muid asjaolusid silmas pidades kooli määrama. See tähendaks aga, et traditsioone kandvad süvaõppega koolid ei saaks enam ise endale õpilasi valida.
“Jutt sellest, et panna kõik Tallinna koolid teenindama ainult oma piirkonna lapsi, tundub tobe,” leiab Tallinna Ülikooli võrdleva halduspoliitika professor Anu Toots, kes märgib, et kuni meil pole usaldusväärset rahvastikuregistrit, ei lahenda see ühtegi probleemi ja tekitab lihtsalt seaduserikkumisi fiktiivsete sissekirjutustega nende koolide piirkonda, mida lapsevanemad atraktiivsemaks peavad. “Lapsed teavad, et nad on sobiga kooli pandud ja see ei ole moraalne.”
Toots tunnistab, et tema on eliitkoolide ja sinna juurde kuuluvate kooliküpsuskatsete poolt. “Mina olen eliitkoolide jätmise poolt. Need on tugevama taseme ja profiiliga kui teised,” tõdeb ta. “Sinna tulevad õpimotivatsiooniga, koduse toetusega lapsed. Et reguleerides võrdsus saavutataks, see on küll naiivne lootus.”
Haridusminister Tõnis Lukase sõnul on oluline, et igal 1. klassi lapse vanemal oleks olemas kindel teadmine, et tema lapsele on tagatud koolikoht elukoha ligidal. “Aga kui ta tahab panna oma last kooli, kus tehakse katseid, siis võib ta ka seda teha,” kinnitab ta. “Uus seadus näeb ette, et omavalitsus peab määrama igale lapsele piirkonnakooli, nagu see on Soomes. Samas ei välista seadus seda, et koolid komplekteerivad oma esimesed klassid koolisobivuskatsete alusel.”
Et aga Tallinnas aastaid kehtinud koolivõrgusüsteemi muuta tuleb, seda tingib juba linna areng — linnaosad on muutunud, linna ümber on tekkinud uuselamurajoonid, inimeste töökohad, transpordikorraldus on muutunud.
Möödunud nädalal kogunesid Tallinna haridusjuhid, et arutada, kuidas reformida pealinna koolivõrku nii, et kooliastumine lastele ja nende vanematele võimalikult valutu ja samas ka uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kooskõlas oleks. Laiapõhjalisel arutelul koolijuhtide ja haridusekspertidega jäi kõlama neli erinevat seisukohta, millest enim poolehoidu leidis variant, kus piirkonnad praegusel kujul kaotatakse ning kõik koolid võivad oma esimeste klasside komplekteerimisel korraldada kooliküpsuskatseid. Kui aga lapsele ei ole kindlaks kuupäevaks koolikohta leitud, määratakse see talle elukohta ja muid asjaolusid silmas pidades.
Koolid pooldavad konkursse
“Meie pooldame varianti, et teatud aja jooksul on kõigil Tallinna koolidel võimalus korraldada konkursse 1. klasside komplekteerimiseks vanemate avalduste alusel,” ütleb Tallinna Ühisgümnaasiumi direktor Mehis Pever. “Konkursside toimumise ja tulemuste väljakuulutamise aeg võiks olla linnavalitsuse määrusega paika pandud. Et säästa lapsi paljude katsetuste läbiväntsutamisest, oleks mõistlik, kui katsed teatud koolidesse toimuksid kindlatel päevadel. Kesklinnas võiks esimesed katsed toimuda Inglise Kolledžis, Prantsuse Lütseumis ja Reaalkoolis ühel päeval ja pärast nende tulemuste selgumist ülejäänud koolides samuti üheaegselt. See sunniks vanemaid läbi mõtlema oma valikud ja ei laseks neil koormata lapsi lõputute katsete sooritamisega.”
Ka Reaalkooli direktori Gunnar Polma ning hoolekogu liikme Madis Pätsi sõnul ei tohiks õpilasi muuta nn sunnismaiseks — et elukoht määraks ära lapse koolivaliku. “Oleme seisukohal, et elukohajärgse kooli määramisega tuleks välistada olukord, kus vanemad on sunnitud oma koolivalikute tõttu muutma Tallinna piires oma elukohta või kasutama fiktiivset sissekirjutamist,” märgib Polma. “Seoses elukohajärgse kooli määramisega ei tohi kitsendada vanemate valikuvõimalusi oma laste põhiharidusega seotud küsimuses.”
Eelkõnelenutest mõnevõrra erineval arvamusel oli Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur. “Tuleks ühtsetel alustel reguleerida koolide kihistumist eliit- või magalakoolideks,” leiab ta. “Eestis peab inimene saama hea hariduse olenemata oma elukohast või muust eripärast. Lastevanemate tung eliitkoolidesse ei tulene mitte soovist arendada oma last mingis kindlas andekuses, vaid soovist hoiduda elukohajärgse kooli kehva koduse kasvatusega kaasõpilaste eest. Hariduse kui terviku seisukohast ei tohi lubada teise ehk negatiivse äärmuse tekkimist linna äärepiirkondadesse.” Piiburi sõnul oleks võrdsuse printsiipi arvesse võttes mõttekaim, kui linna haridusamet määraks õpilased kooli, pidades silmas nende elukohta.
Milline saab olema koolisüsteemi reformimise lõplik otsus, on veel vara öelda.
Kõnealune määrus peab põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest lähtuvalt jõustuma hiljemalt 31. märtsist 2011.aastal.
Allikas: Ajaleht Pealinn
