Pooled kõigist psüühikahäiretest saavad alguse, kui laps on 14-aastane! Kuidas ennetada ja mille järgi lapse halba kohtlemist ära tunda?
Nagu elus ikka, siis ees on nii paremaid kui ka halvemaid päevi. Halvematel päevadel on oluline, et pere oleks üksteisele toeks, märkaks ja aitaks, sealhulgas ka koolipere, kuid palju on võimalik juba teha ka selleks, et ennetada just neid halvemaid päevi.
Pooled kõigist psüühikahäiretest saavad alguse, kui laps on 14-aastane ja neile eelnevad tavaliselt mittespetsiifilised psühhosotsiaalsed häired, mis võivad areneda mistahes olulise vaimse häire korral ja moodustavad 45% kogu maailma haigustest vanusevahemikus 0–25. Kuigi on tehtud samme selleks, et edendada teenuseid ning nende kättesaadavust, mis on pühendatud noorte inimeste vaimse tervise vajadustele, on kriitilistel perioodidel endiselt suures osas noorte vajadused teenuste järele siiani rahuldamata. Seega on äärmiselt oluline laste ja noorte abivajadusi märgata varakult ning ennetada probleemide tekkimist. Toimiv ennetus sisaldab endas eeskätt laste ja noorte arengu, kaasatuse ja heaolu toetamist perekondades, haridusasutuses, kogukonnas ja ühiskonnas tervikuna.
Ennetuse täpse definitsiooni üle on olnud palju arutelusid, seda põhjusel et ennetus on väga lai mõiste ning vajab konkreetseid sekkumiste klassifitseerimist. Ennetamise vajalikkusest kirjutatakse ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Ennetus on lähenemisviis, kus teenuseid pakutakse laiemale elanikkonnale või inimestele, kellel on tuvastatud riskifaktor ning nad saavad teenuseid lootuses, et tulevikus tekkivate häirete tõenäosus väheneb. Ennetustöö pikaajalised ja positiivsed tulemused sõltuvad selleks valitud tegevuste tõhususest. Noorte vaimseid, emotsionaalseid ja käitumuslikke häireid ning positiivse tervise kujunemist tuleks arvestada nende elu kujundavate individuaalsete ja kontekstist tulenevatele omadustele, aga ka riski- ja kaitseteguritele, mis on nendes kontekstides väljendunud.
Parim viis ennetada lapse abivajadust on ära hoida last kahjustavad olukorda. Probleeme ennetada on alati kasulikum, kui tegeleda tagajärgedega. Seetõttu on tähtis probleeme võimalikult varakult ära tunda ja õigeaegselt sekkuda. Selleks, et ennetustöö oleks efektiivne on oluline, et kõik osapooled mõistaksid ennetustööd ühte moodi ning tajuksid selgelt enda rolli ennetustöös. See aitab välistada dubleerimist, ressursside (aeg, inimesed ja raha) mitte otstarbekat kasutamist ning mis peamine, aidata lapsi ning nende peresid kõige tulemuslikuma ja pikaajalisema mõjuga. Ka kooliperes on ennetustöö ja varajase märkamise vaatest oluline koostöö ja ühiselt kokku leppida kõigi rollides.
Erinevaid tegureid, mis võivad ohustada laste heaolu koolis, aitavad vähendada eelnevalt kokkulepitud ühised väärtused ja aktsepteeritud käitumise põhimõtted. Nende osas on hea anda võimalus kaasarääkimiseks ja ettepanekute tegemiseks ka lastele endale. Hoides avatud suhtlust erinevate osapoolte vahel, annab lastele julguse suhelda täiskasvanutega ka siis, kui on raske ja vaja on rääkida enda muredest, väga isiklikest teemadest. Oluline on, et kooli ühiseid väärtusi ja põhimõtteid teaksid ja järgiksid nii koolipersonal kui õpilased, aga ka kooliga seotud lapsevanemad.
Laps peab teadma, kes on need inimesed koolis, kelle poole oma mure korral pöörduda
Et probleemide tekkimise korral oleks võimalik kiirelt tegutseda ning need murekohad saaksid võimalikult varakult märgatud ja lahendatud, peavad lapsed teadma, kes on need inimesed ja töötajad koolis, kelle poole oma mure või küsimuste korral pöörduda. Et lapsed tunneksid lisaks õpetajatele ka, kes on nende koolis sotsiaalpedagoog, koolipsühholoog, kooliõde või mõni muu koolispetsialist ning millised rollid ja võimalused nendel töötajatel on. Abiks on kindlasti ka kokkulepped, kuidas mingites olukordades käituda, kelle poole pöörduda, millised on olulised kontakti. Koolipersonalile on toeks ja abiks kokkulepitud tegevusplaanid, kuidas erinevate juhtumite korral toimitakse koos isikute ja kontaktidega sh kooliväliste võimalustega.
Lapse halb kohtlemine võib aset leida koolis, kuid see võib olla aset leidnud ka väljaspool kooli ning mille tagajärgi märgatakse ja pannakse tähele koolis. Märkamine ja halva kohtlemise ära tundmine võib aga olla keeruline, sest võib olla varjatud ning väheste väliste tunnustega.
Mille järgi lapse halba kohtlemist ära tunda?
- laps ei suuda keskenduda õppimisele, õpitulemused halvenevad;
- madal või muutunud enesehinnang;
- usaldamatus teiste suhtes, hirm teatud isikute ees;
- kurbus, passiivsus, endasse tõmbumine, masendus;
- agressiivne, vihane või raevukas käitumine;
- uute suhete loomise raskused;
- pidev väsimus, häiritud uni;
- seletamatud või põhjendamatud vigastused, sinikad, kriimustused;
- pikkade riiete kandmine sh sportides ja palava ilmaga;
- ennast või teisi kahjustav või suitsiidne käitumine;
- seksuaalne ebasobiv käitumine;
- ainete tarvitamine;
- koju, kooli, trenni mineku vältimine.
Mida lapsele öelda ja kuidas teda aidata, kui arvad, et laps võib abi vajada?
Kui laps proovib rääkida, et temaga on midagi juhtunud, on kõige olulisem lapse kuulamine ja tema uskumine. Julgusta last rääkima juhtunust oma sõnadega. Ei tasu last hakata küsitlema, see võib lapse juttu moonutada ja tekitada tõrkeid ja trotsi. Mõni laps võib olla kidakeelne või hirmul ja juhtunust rääkimine võib olla seetõttu raske. Siis on hea kasutada avatud küsimusi, mis aitavad kirjelduste abiga tuua arusaamist ja selgust. Kui laps pole valmis kohe juhtunust rääkima, anna talle aega ning mõista, et oled tema jaoks olemas ka edaspidi ja saate selle teema juurde uuest tagasi tulla.
Tunnusta last loo rääkimise eest ja tema julguse eest. Samuti tuleb lapsele selgitada, näiteks väärkohtlemiste puhul, et tema pole juhtunus süüdi ning et abi on võimalik saada ja abi palumine pole nõrkuse märk. Sageli võib lapse väärkohtleja olla talle tuttav inimene, pereliige, naaber või sõber. Seepärast ära räägi toimepanijast halvasti, see võib olla isik, kellest laps tõeliselt hoolib. Ning laps võib tajuda, et peab toimepanijat kaitsma ja see võib vähendada soovi juhtunust rääkida.
Kui laps on rääkinud, siis tuleb teda aidata ja võtta ära lapselt vastutus korraldada abi saamist. Selgita lapsele niipalju kui saad ja oskad, mis edasi juhtub ja kuidas tema murega edasi toimetatakse. See vähendab lapse hirmutunnet teadmatuse ees.
Samuti on oluline lastele selgitada, et ka sõbra halvast kohtlemisest rääkimine pole kaebamine, vaid tema aitamine. Abivajav laps ise ei pruugi alati aru saada, et midagi on halvasti või et oleks abi vaja. Või ei julge või ei saa ta seda ise küsida.
Abi andmine ja erinevad võimalused abi küsimiseks
Hädaohus olev laps on laps, kes on oma elu või tervist ohustavas olukorras, ning laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute elu või tervist.
Hädaohus oleva lapse puhul vajab kaitset tema elu ja tervis. Hädaoht lapse elule ja tervisele võib tuleneda nii välisest keskkonnast, teiste tegevusest kui ka lapse enda käitumisest. Hädaohu korral on lapse abivajadus niivõrd akuutne, et nõuab viivitamatut sekkumist, et ohtu ära hoida või lõpetada. Kohustus hädaohus olevast lapsest teatada on kõikidel inimestel, kellel on olemas info hädaohus olevast lapsest. Hädaohus olevast lapsest tuleb viivitamata teatada hädaabinumbril 112.
Abivajav laps on laps, kelle heaolu on mingil moel ohustatud. Kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise (kas füüsilise, emotsionaalse või seksuaalse), tema hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes. Samuti on abivajav laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste heaolu. Abivajava lapse puhul pole tagatud tema heaolu, turvatunne ja lapsele vajalik areng.
Igaühe kohus on anda teada lapsest, kellel võib olla abi vaja. Abivajavast lapsest tuleb teada anda kas kohaliku omavalituse lastekaitsetöötajale või pöörduda lasteabitelefoni 116 111 poole.
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
