Ootesaalis

Rongijaamades ja ka lennujaamades on kuulda laste nuttu sagedamini kui reisijatele infot jagavate dispetšerite häält. Mudilastest võib aru saada: pikk istumine (vahel ka seismine) ühe koha peal, umbsed ruumid, üldine närvilisus — kõik see võib täiskasvanugi endast välja viia.

Veendu, et laps tunneb end hästi. Enne seda on läbirääkimised mõttetud. Kontrolli, ega tal külm ei ole, äkki on ta näljane või tahab juua või on hoopiski liiga palav. Paljud vanemad — isegi kui märkavad, et lapsel on higi otsa ees — ei vaevu talt jakki seljast võtma: tuul tõmbab läbi! Lihtne loogika ütleb, et ei ole teada, kas tõmbab läbi või ei tõmba. Et aga liiga soe jakk lisab hüsteeriale hoogu, on nüüd küll päris kindel.

Muuda olukorda. Jaluta lapsega veidi ringi. Alustuseks käige või tualetis ära — seal on vesi, et end värskendada ning peegel, mille ees võib teha naljakaid nägusid. Lisaks on ka paberkäterätikud, millest saab laeva kokku voltida …

Esita küsimusi. Suhtlemise psühholoogia klassik Dale Carnegie on öelnud: „Et vestluskaaslase negativismist üle saada, tuleb talle esitada küsimus, millele ta kindlasti vastab „jah““. Küsi näiteks lapselt, kas ta tahaks endale roosat elevanti? Saanud jaatava vastuse, asu talle jutustama muinasjuttu elevandist: kus ta sündis ning miks muutus roosaks. Kaasa jutu vestmisse ka laps.

Viga! Vahel on suur kiusatus kutsuda teisi inimesi tunnistajateks. „Mida see tädi võib küll sinust mõelda!“ Ära iial häbista oma last teiste ees. Ta läheb veel rohkem tujust ära — vähe sellest, et koht on vastik, ümberringi on veel tigedad tädid … Ära tee naabritest vaenlasi, parem ürita nende poolehoidu võita. Näiteks püüavad vanemad naised ise lapse tähelepanu kõrvale juhtida ning hakkavad temaga juttu ajama. Aita seda jutuajamist üleval hoida, see viib lapse tähelepanu mujale.

Osta, ma tahan...

Mida aga ette võtta siis, kui hüsteeriahoog tabab last poes või lõbustuspargis, kus on nii palju meelelahutust? Sel juhul tuleks ta kiiremini tema soovide objektist eemale viia.

Kükita ja pööra laps nii, et ta vaataks sulle otsa. Vaid selliselt saad sa konkureerida igatsetud atraktsiooniga või täispuhutud palliga. Seejärel alusta selgitustega.

Räägi lapsele argumentidest, mis panevad ta mõtlema. Kui ütled: „Sa juba sõitsid sellel karusellil“, järgneb otsekohe vastus: „Ja mis siis? Tahan veel!“ Kui aga seletad: „Sellel karusellil sõidavad kõik lapsed järjekorras. Sina juba sõitsid. Nüüd on teiste laste järjekord. Mõtle ise, kui sind oleks segatud sõitmast!“ Laps on sunnitud järgima loogikat, ette kujutama olukorda ning mõtlema, milline peaks olema vastus.

Mine ära, seejuures otsustavalt. Pole tarvis lihtsalt hirmutada: „Mis ma ütlesin? Kui sa kohe ei lõpeta, läheme minema“. Võta hoopis rahulikult lapse käest kinni ning asuta minekule. Ta peab aru saama, et sinu kavatsused on täiesti tõsised. Võid veel lisada: „Tuleme tagasi siis, kui sa maha rahuned“.

Viga! Vanemad hakkavad ka ise tahtlikult või tahtmatult karjuma. See lisab emotsioonidele vaid pinget juurde. Samas on vanemate ees täiesti vastupidine ülesanne. Parem ürita rääkida vaiksemalt ja aeglasemalt kui tavaliselt. Lapsel tuleb pingutada, et su sõnu kuulda ning pisarad lakkavad.

Allikas: Liza, juuli 2016