Psühholoog pani vanuse järgi kirja, mida meie lapsed tegelikult kardavad


Psühholoog pani vanuse järgi kirja, mida meie lapsed tegelikult kardavad
shutterShutterstock

Meie, täiskasvanud ei ole ainsad, kes murede ja hirmudega silmitsi seisavad. Meie lastel on hirme võib-olla rohkemgi, ainult et nemad muretsevad selliste asjade pärast, mida meie tühiseks peame. See on suur viga - ükski lapse mure ei ole tühine ega mõttetu ja sellega tuleb tegeleda, sest väikesest murest võib muidu kasvada suur ja valus.

Lapsed ei oska oma mõtteid tõeliselt väljendada enne umbes kolmandat eluaastat. Enne kaheksandat ei ole nad suutelised põhjust ja tagajärge seostama ning ratsionaalselt olukordi lahti mõtestama. Nii et kaheaastase mure selle pärast, et emme kaob ära, on sama tõsine kui teismelise hirm oma tuleviku pärast, ainult selle vahega, et teine oskab seda välja öelda, esimene ainult nutab.

Aga mida siis tähele panna?

0-2 aastased

Vanemast eraldumine
8-10 kuu vanused lapsed usuvad siiralt, et see, mis nende silma alt ära läks, see kaduski igaveseks. See tähendab, et ta on veendunud, et kui sa astud teise tuppa, siis sind enam ei olegi. Natuke vanemaks saades mõistab ta, et sa küll läksid ära, aga kuskil sa ikka ju oled — talle ei meeldi sinust eemal olla ja ta teeb kisa, kui sa lahkud. Ta ju armastab sind ja tahab kogu aeg sinuga koos olla.

Kõva lärm
Beebi aju imeb infot endasse nagu käsn ja ühel hetkel saab seda kõike tema jaoks liiga palju. Sa märkad seda, kui ta väsib ja virisema hakkab. Igasugused valjud helid ja kõva lärm tekitab ajus kriisi, sest ta ei oska sellega toime tulla ning laps ehmub ja hakkab nutma.

Seotud lood:

Kontrolli kaotamine
Esimeste iseseisvate sammudega kaasneb imeline vabaduse- ja iseseisvusetunne. Nüüd on tema jaoks ülioluline, et tema maailm, milles ta igapäevaselt toimetab, oleks tema kontrolli all, et ta suudaks selle uue olukorraga kohaneda ja toime tulla. Äikesekärgatus või vali uksepauk on aga rutiinivälised asjad ja tõmbavad pisikesel sõna otseses mõttes jalad alt.

3-5 aastased

Pimedusekartus/hirm üksi toas olla
Selles vanuses lastel on keeruline fantaasiat reaalsusest eristada ning kui ta õpib pimedust ja ööd seostama millegi koleda ja jubedaga (kollid, kummitused, õnnetused vms multikatest nähtu), keeldub ta oma tuppa jäämast ja tuleb jooksuga sinu kaissu.

Maskotid
Lapsed pelgavad asju, mida nad ei tea/tunne. Suur mees valge habeme ja punase kuuega ei pruugi neile tingimata positiivset muljet jätta, pigem on see hirmutav ja õudne, kui tema sülle tuleb istuda ja mingil arusaamatul põhjusel kalli teha või luuletust lugeda.

6-11 aastased

Üksi jäämine
Olgugi, et selles vanuses laps paistab juba asjalik ja suur, on ta ikka veel tegelikult väike ja kahtleb oma võimes üksinda asjadega hakkama saada. Talle ei meeldi eriti üksinda kodus olla, sest ta fantaasia on võimas ja ta suudab endale ette kujutada sadu erinevaid ja tavaliselt negatiivseid stsenaariume, mis kõik võib juhtuda, kui emmet-issit pole.

Hülgamine
Lapsed hakkavad aru saama, et maailm on üsna suur, lai ja ohtlik koht ning mõistlikum oleks teiste seltskonda hoida, et paremini toime tulla. Aga mis siis, kui mind ei võetagi mängu? Kui keegi ei taha mu sõber olla? Hirm üksi jäämise ees on tõeline ja kui see juhtubki, peab vanem olema oma lapsele sajaprotsendiliselt toeks.

Midagi koledat juhtub mõne kalli inimesega
Selles vanuses lapsed mõistavad, et surm on paratamatu. Nad tahavad selle kohta rohkem teada ja kuigi see on tervitatav nig kahtlemata tulebki lastega ka sellest keerulisest teemast avatult rääkida, on suur oht, et laps hakkab liialt muretsema ja ette kujutama, et ka tema ema-isa-õvede või vanavanematega midagi juhtub.

Teismelised

Imago
Nüüd kerkivad küsimused nagu “Kes ma olen? Mida ma siini teen? Mis on minu roll?” Sõprade ja suhtlusringkonna roll tõuseb nüüd tähtsamaks kui eales varem, vanemate roll hakkab vaikselt vähenema.

Hinded
Vanemad on alati rääkinud, et need, kes läbi kukuvad või halbu hindeid saavad, need elus kuhugi ei jõua. Aga mis siis, kui mina olegi üks neist luuseritest? On lapsi, kes pingutavad ninast vere välja, et parimaid tulemusi saada, kuid kukuvad siis pinge all kokku. On neid, kes püüavad, neil ei tule välja ja nad löövad lihtsalt käega. Igal juhul on mure oma saavutuste pärast tõsine.

Vanematega suhtlemine
Teismelised mõistavad, et nüüd tuleb end vanematest lahti rebida. Aga kuidas neile seda öelda? Kuidas saavutada iseseisvust, kui isegi täpselt ei tea, mis see on, mida tahad? Samas tahaks ikka ema-isa kaissu ja seda, et nad toetaksid ja oleksid olemas… Parim, mida vanemad saavad selles osas teha, on lihtsalt alati olemas olla ja ka lapsele teada anda, et ta võib alati tulla ja rääkida.

Allikas: Power of positivity