Puutepunktid: kas erivajadustega lapsed suudavad õppida?
Kui varem polnud seaduse tasemel toimetuleku- ja hooldusõpet teineteisest eraldatud — neid rahastati samamoodi ja koolid lihtsalt korraldasid erineval tasemel ja erinevate vajadustega laste õpetamist erineval moel -, siis nüüd avastasid puuetega laste koolide direktorid oma suureks jahmatuseks, et hooldusõppe lastel on nädalatundide maht teistest väiksem.
Kui kõikidele teistele koolilastele on Eesti haridussüsteemis ette nähtud vanusest lähtudes 20-32 õppetundi nädalas (1. klassis 20 tundi, 2. klassis 23 tundi, 3. klassis 25 tundi … alates 8. klassist 32 tundi), siis hooldusõppe lastele on seaduse järgi määratud 20 tundi ja punkt. Riik eraldab selle alusel ka koolidesse pearaha. See aga tähendab, et koolil jagub hooldusõppe laste jaoks õpetajate palgaraha vaid neljaks tunniks päevas, seda esimesest kooliaastast üheksandani välja. Sama pearahaga, vaid 20 nädalatunni eest, finantseerib riik nende laste lisa-aastaid põhikooli järel, kui nad seda seadusega lubatud võimalust kasutama jäävad.
Tagasi Eesti NSV-s
„See tähendab sisuliselt, et riik on kuulutanud raskete puuetega lapsed arenematuteks,” laiutab Tartu Maarja kooli direktor Jaanus Rooba käsi. „Kui kõigi teiste laste juures peetakse normaalseks, et nende õpivõime vanusega koos kasvab ja hariduslikud vajadused suurenevad, siis nüüd äkitselt teatab meile riik selle otsuse kaudu, et raskete puuetega lapsed ei arenegi, nendega tehtav töö ei vii kuhugi ning võrdsed võimalused nende jaoks meie riigis ei kehti,” lisab ta ja selgitab samas, miks niisuguse vaatega lihtsalt ei saa nõustuda. Ta meenutab, et Vene võimu ajal tõmmati tõesti laste vahele piir: intellektipuuetega ja üldse igasuguste raskemate ja isegi kergete puuetega lapsed saadeti sünnitusmajast otse hooldekodusse, kus nad haridussüsteemiga kokku ei puutunudki.
„Neid peeti õpetamatuteks ja arvati, et neid tuleb vaid hooldada. Nüüd on aga teised ajad ja näiteks meil Maarja koolis on juba 18 aastat kogemust ka kõige raskemate laste õpetamise alal. Tulge meie kooli ja meie õpetajad võivad jutustada lugusid ja näidata lapsi, kelle areng on suure ja professionaalse töö, kooli ja kodu koostöö tulemusena olnud hämmastav. Meie majas on juhtunud ka imesid, ratastoolilapsedki on jalgele tõusnud. Kuidas siis nüüd äkki, aastal 2012 tullakse ja öeldakse, et nad ju niikuinii ei suuda ning nad ei hakka iialgi midagi oskama…?” ei nõustu Rooba uue seadusesättega.
Õiguskantsler appi
Enne jaanipäeva ühendasid seitsme puuetega laste kooli direktorid oma jõud ja saatsid õiguskantslerile järelepärimise, kus palusid selgitada, kuidas klapib niisugune diskrimineeriv muudatus Eesti põhiseadusega, mille järgi on igaühel õigus haridusele ja et haridus peab olema kõigile kättesaadav. Samuti viitasid direktorid puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitele, mille ÜRO peaassamblee võttis vastu 1993. aasta detsembris ja mille Eesti valitsus kiitis 16. mail 1995 heaks, ning milles, nagu paljudes teisteski puuetega inimesi puudutavates rahvusvahelistes aktides, seisab, et riik peab tunnustama puuetega laste, noorte ja täiskasvanute võrdsete võimaluste põhimõtet hariduses. Järelepärimisele olid alla kirjutanud Tartu Maarja kooli, Võru Järve kooli, Jaagu lasteaia-põhikooli, Rakvere Lille kooli, Pärnu toimetulekukooli, Türi toimetulekukooli ja Põlva Roosi kooli juhid.
Oktoobris saabuski õiguskantsleri büroost vastus. Õiguskantsler Indrek Teder teatas, et kuigi haridus- ja teadusministeeriumist oli talle kinnitatud, et uus tunnimahtude määrus pole põhiseadusega vastuolus, kavatseb ta enne lõpliku seisukoha võtmist siiski asja põhjalikumalt analüüsida. „Kuigi olen saanud vastuse ministeeriumilt, leian, et vaidlustatud sätete põhiseadusele vastavuse hindamiseks tuleb hooldusõppe kestuse küsimust põhjalikumalt uurida. Minu hinnangul tuleb regulatsiooni põhjendatuse kohta küsida arvamust ka sel alal tegutsevatelt teadlastelt. Praegu tegelengi spetsialistide arvamuste väljaselgitamisega,” vastas Teder ja lubas direktoritele põhjalikuma vastuse saata kohe, kui vajalik teave koos.
Neisse peab uskuma
Võib-olla on mõnedki lugejad kursis, et möödunud õppeaastal, kui õiguskantsler tegi visiidi Tartu Käopesa lastekodusse, leidis ta majas ringkäiku tehes ühest ülemise korruse toast 12 last, enamik neist voodis lamamas või ratastoolis, kes ilmselt juba ammu sellest toast väljagi polnud pääsenud. Visiidi tulemusena alustas kaheksa neist sel sügisel kooliteed, pool Maarja koolis, ülejäänud nelja, aparaatide küljes lamava lapse juures käivad lähedal asuva kooli õpetajad nn koduõpet pakkumas.
„Meie õpetajad on nüüd nelja lapsega kaks kuud tegelenud, mitmel on juba väikesi edusamme, kuid mis ehk kõige šokeerivam — meile tundub, et üks neist lastest, raske kehapuudega poiss, on suure tõenäosusega täiesti normaalse intellektiga, lihtsalt arengus täielikult maha jäänud, kuna ta on kunagi ammu väliste tunnuste põhjal maha kantud ja nurka visatud, teda pole õpetatud ja arendatud. Meie meeskond tegeleb nüüd temaga ja varsti võime kõigest sellest täpsemalt rääkida. Aga siin ongi pesuehtne tõendus, et inimesed on just need, keda me nendes näeme ja usume olevat. Kui me ka tavalisele lapsele korrutame päevast päeva, et ta ei saa hakkama ja on rumal, siis ta jääbki kängu. Kui me ei usu, et puuetega lapsed on arenemisvõimelised, ja otsime põhjuseid, miks nendega mitte töötada, siis nad jäävadki viletsamaks, kui võiksid olla. Ja see on ühelt poolt inimõiguste rikkumine, teisalt aga ühiskonna ressurssidega vastutustundetu ümberkäimine. Just haridus ja kooliõpe on see, mis aitab ka raske puudega lapsel saavutada oma maksimumi, olla iseseisvam, olla väiksem koorem neile — perekonnale ja riigile -, kes vastutavad tema hooldamise eest tulevikus,” selgitab Jaanus Rooba.
Ajakirja kohta saab infot www.vedur.ee
