Rase haige — topelthaige?
Kõik juhtus sobilikult nädalavahetusel, mil arstid ju vastu ei võta.
Mida võib ja mida ei?
Tavaliselt ma vaid muigan haiguse peale. Haiguslehte pole ma ealeski võtnud. Tööd saab ka kodukontorist ju teha. Tavaliselt on minu raviretsept lihtne — eriti vänge juustuküüslauguleib, tsillipiprane pajaroog, kuuma ürditeed ja palju C-vitamiini. Ja haiguse üle irvitamine. Tavaliselt laseb sellise kohtlemise peale iga pisik hiljemalt kolmandaks päevaks jalga. Nüüd aga — ehhee. Juba lühike taustauuring andis vastulöögi. Pea kõik minu nn nõiaköögiretseprid on ühel või teisel moel kõhuelanikule kahjulikud..
Küüslauk toob näiteks tugevad toonused. Tšilli toob kõrvetised. Raudrohi on üleüldse keelatud, soodustab verejooksu. Põietee kah. Lugesin, et isegi ingver pole suurtes kogustes hea. Vietnami salv olla ka kahjulik, eukalüpti aurude pärast.. Viimaks olin nii segaduses, et käsi tõrkus isegi taruvaiku kurku pihustamast.
Palavikuga ei osanud ma üleüldse midagi peale hakata. Suur isu oli minna kuuma dushi alla nagu mul tavaliselt kombeks palaviku peletamiseks teha, aga kuskilt loetu hoidis tagasi. Kuumendab lapse üles, ei ole taas hea. Kraadiklaas näitas samas 37,4 kraadi. Taustauuring pakkus, et seda pole vaja maha võtta. Et ohtlikuks läheb alates 38 kraadist. Sidusin salli kaela ja kaevasin end tekikuhilate alla.
Puudub vaid eesnäärmepõletik
Ka positiivsete mõtetega oli kehvasti. Kas ma teen kõik õigesti? Ega ma last kahjusta? Põiepõletik pole naljaasi, alles ma lugesin, kuidas analoogne haigus põhjustas ühel naisel enneaegse sünnituse. Ja minu põksija on juba 25. nädalat vana, st ta põhimõtteliselt võiks ellu jääda sündides, kuid IGAL juhul oleks parem tal palju-palju aega veel emme kõhus kosuda.
Sõrmed toksisid nagu iseenesest netimootorisse sisse seagripp ja rasedus. Olgu, seagripp algaks kõrge palavikuga ja lihasvaludega, neid mul ju pole. Kuid mul on valutanud selg viimastel päevadel. Vaatame, mida „menüüs“ pakutakse. Neeruvaagnapõletik? Põiepõletik? Looteveekestapõletik?
Mida aeg edasi, seda rohkem sai aru — ainuke asi mis mul puudus, oli eesnäärmepõletik ja vesi põlves. Miks ma ometigi arvan et kõik maailma halb peab minuga suhtuma? Mul on kõigest väike külmetus, miks ma asja hullemaks mõtlen? Otsustasin et erakorralisse ma veel ei lähe — enne kui konkreetsed vaevused tekivad. Mis ma seal ütlen — vabandust, et aga mul on 37,4 palavik ja suur nohu ning ma arvan, et hakkan kohe koolema?
Rahvameditsiin appi
Selle asemel palusin, et headel inimestel anda oma soovutusi, millega nemad ravivad külmetushaigusi, kui antibiootikume võtta ei saa ja tohter kaugel.
Ja vox populi aitas. Kurista õli või soolveega. Tehtud (soolveega), aitas väga hästi! Hinga kartuliauru. Oo, see oli suisa mõnus ju! Joo palju kummeliteed. Kõht, mida varem kimbutasid veidi gaasivarud, muutus ideaalseks. Taruvaik kurku — kui juba mett võib, siis miks seda mitte?
Parasetamooli tablettidega vaatasin kaua tõtt. Seda alandajat, muuseas, võivad rasedad kasutada. Ibuprofeeni ei või, sest osade uuringute kohaselt sulgeb see loote südameklapi. Otsustasin siiski mitte veel palavikku tappa, las närvutab parem kurgukaake. Lasin endale apteegist tuua veel Neo Angini tablette ja Xymelini ninatilku. Neid võib kah kasutada, kuigi piiratud aja jooksul. Parandus — esmalt lasin endale tuua mereveetilku, kui nende peale ei teinud mu tuumanohu teist nägugi.
Ja nii ma saingi selle tõvevastikuse taganema. Lürpisin kummeliteed ja jõhvikamorssi, jooksin vetsu vahet ning vaatasin igatsevalt aknast välja, kus lokkas esimene suur soe kevad. Veidi kannatust ja kurgukaagid panidki ajama. Võtsid palaviku ja nohu ka kaasa. Ees ootab suur soe kevad, mille avastamiseks seekord targu korralik sall kaela ja müts pähe pannakse. Sest nagu näha, on mu ootel keha siiski tavalisest õrnem ja vajab lisakaitset igasuguste pisilaste vastu. Terviseks.
