Ehmunud mina tõmbus kiiresti tagasi oma istmele. Sekund varem olin lootusrikkalt küsinud, millist preparaati võiksin kasutada oma kassiallergia tõrjumiseks. Piinav häbipuna lainetas üle põskede. Kuidas ma küll olin julgenud mõeldagi, et ohverdan oma sündimata lapse tervise oma lemmiklooma hüvanguks.

„Kass tuleb ära anda. Kas kuskile sugulaste juurde või varjupaika,“ lisas arst veidi leebunult. Teine kõrvetav häbilaine või oli see viha? Ma ju TEAN, mis olukord on varjupaikades. Ei iial!

Minu kassike, mu süsimust kaunitar on osa mu elust olnud kaheksa aastat. Omal ajal potsatas ülienergiline kassike isa kaenlas mu toonase üürika põrandale, kaasas lõuapoolikust papsi prohvetlikud sõnad: „Tüdruk, sul lapsi pole, ma tõin sulle kassi.“ Tõele au andes tuleb küll märkida, et ma olin varemalt andnud lubaduse ühele tema kiisu pojale kodu pakkuda. See kiisu on koos minuga elanud läbi erinevaid perioode — minu esimese abielu languse ja vahepealse segaduste aja, ning ka uue armastuse leidmise.

Nüüd on mul siis laps tulemas ja mina kiisu suhtes allergiliseks muutunud. Kui irooniline. Kui vastik. Kui ootuspärane, teatud määral — mõlemad mu õed on saanud nn hilises eas samasuguse vea külge. Ja meie peres on alati kasse fännatud. Kuid kuskilt oleme me osanud selle allergia külge korjata. Keskmise õega läks asi paar aastat tagasi koguni nii hulluks, et talle tuli kahe kassiga korteris keset ööd kiirabi kutsuda. Noorem surub mulle külla tulles allergia rohtudega maha ja vannub, et see on OK.

Kui ma tagasi vaatan, sis olen kummalisel kombel ohtralt aevastanud juba üle aasta. Kuid eriti selgelt tuli see välja pärast mu kevadist reisi, kui olin korraga pikemat aega kiisust eemal. Koju naastes oli olukord täiesti väljakannatamatu. Niipea kui mõne kassi, enda omast rääkimata, sülle võtsin, oli nina ühtaegu kinni ja tilkumas nagu mahlakask. Ja need metsikud aevastushood! Eriti need piinlikud kaasefektid, mis sellega lõpurasedatel kaasnevad…

Mida teha? Kuhu mu kaunitar panna? Isa juures on väiksem õde, kel kõige raskemal kujul see allergia. Ta kusjuures korra isetult pakkus, et võtab endale, kuid ma ei saa seda temalt paluda, et ta pidevalt uimastatud olekus ringi käiks. Ema juures on tige isakass, kes minu õrnakesele tuule alla teeks. Mehe-ema on samuti allergik. Sõpradel kas linnakorteris kass juba olemas või taas — tundlikkus. Või tunnistavad ausalt — no ei armasta kasse.

Praegu tundub, et kõige loogilisem variant on viia kiisu maale, Saaremaale. Suvel on keegi meie perest alati seal, lisaks on meil jumalikud naabrid, kes kurrujat söödaksid. Naabrinaine (tal endal kaks kassi) küll juba hoiatas, et tänavu on rebaseid õite palju. Ja minu hellik pole varem õues käinud. Naabrinna küll avaldas lootust, et vahest õpib pealinna-preili kiiresti puude otsa ronimise ära.

Kiisu-kaunitar ise oleks nagu aru saanud, mis temaga teha tehakse. Iga kord, kui uks paotub, üritatakse õue lipsata. Sest seal on lõhnad ja varesed ja saab ennastunustavalt liblekesi järada. Kuid ma ei taha teda Kadrioru vahele niisama ikkagi naljalt lasta — autod, koerad, kassipüüdjad…. Tuppa naasmine jääb üha hilisemaks ja kui mina meie uksevõitluse võidan, mnjautakse ukse taga kaua pahaselt. Ta on mul üsna isepäine olevus, pole kunagi sülekiisu olnud. Talle tundub pigem meeldivat, et ma enam teda endale sülle ei kraba.

Kuid suvi ei kesta igavesti. Sügisel on probleem tagasi — mida teha kiisuga? Meil on selleks ajaks elamises muutuja, kelle taluvusest ei tea ma midagi. Küll aga tean oma karvakera kombeid ja kohe kindlasti arvaks ta, et lapsevoodi ja käru on ülimõnusad lebotamiskohad. Ning rääkigu loomahullud palju tahavad allergiaravimitest, mina vastsündinule või paarikuusele neid andma ei hakka. Täpselt samamoodi, nagu keeldus neid mulle andmast mu günekoloog.

Sest — ma tean, et satun nüüd kogu lemmikloomafoorumi püha viha alla — ma armastan inimesi iga kell enam kui loomi. Eriti neid, keda olen üheksa kuud oma üsas kandnud. Ma olen/olin absoluutne kassihull, kuid paraku peab tema siinkohal taanduma. Mu laps on tähtsam, kuigi ma satun selle steitmendiga lemmikusõprade püha viha alla.

Olukorra teeb veel raskemaks väljavaade, et arvatavasti tuleb meil sügisel üldse minema kolida — kardetavasti Eestist eemale, kui ma tahan vähegi, et isa ja poeg koos kasvaksid. Ja kassidega meie uude elukohta kohe kindlasti ei lubata. Nii et kuidas leida oma sõbrale uus pere? Pruut on nn kesksoost, tiheda musta karvaga ning suhteliselt ülbe iseseisva loomuga. Sülle ei roni, kui just temal endal õrnusehetke käes pole. Siis küll kurrutakse nii, et tuba kajab. Ei hammusta ega küünista.

Ärge siis nahutage mind liigselt, mul on niigi süümekad üle pea…