Raseda päevik: ära räägi, ära looda
„Vaata, et sa siis käsi üle pea ei tõsta!“ Nii soovitas mulle ämm, kui kuulis, et temast saab suvel vanaema. Soovitus oli täiesti sõbralik muuseas. Kohmetugi pisut a la noh, soovitatakse ju nii või... eriti neile, kel on katkemisi olnud. Mina, khm, kuulun ju riskigruppi.
„... sa veel julged nii vara kuulutada,“ ehmatas mu enda ema, kui uudise talle juba kuuendal nädalal välja rääkisin. „Ära hõiska veel, hoia enda teada...“
Vaeseke. Tal valusad kogemused selja taga. Kui ma 10 aastat tagasi esimest korda triibud sain, siis seitsmendast nädalast me kaugemale ei jõudnudki. Verejooks ja peetumine... Ja emake oli juba sõbranna ees vanaema-tiitliga uhkustada jõudnud. Nüüd pidi ta uuele, kurva-uudise-ringile minema.
„Hulluks oled läinud või,“ ehmatasin ma ise kalli kaasa peale, kui too teatas, et meile tuleb küll kiusukotist peretuttav. Erilise mõnuga mõnitab too muide rasedaid naisi. Muidu saan ma selle tegelasega väga hästi hakkama, kuid rasedana käivad ju emotsioonid üles-alla ning skandaal on nüüd küll viimane, mida ma oma koju vajan.
Uskumatu jõud
Kombed ja uskumused on hoolimata 21. sajandist võimas jõud. Ka mina olen sunnitud nende mõjuvõimu pärast pisukest eneseanalüüsi tunnistama. Kuigi olen saanud korraliku sotsioloogilise hariduse ja abiellunud füüsikute-keemikute järeltulijaga ning muidu üsna skeptiline kogu „para“värgi vastu.
Ja nii ongi juhtunud, et hoian eemale teatud inimestest või kohtadest. Ma ei armasta enam eriti tegelasi, kellest tean, et nad kipuvad end teiste peal välja elama. Nn maniakaaldepressiivikuid. Ma väldin üldse inimesi, kes mulle tegelikult ei meeldi. Ma ei armasta enam surnuaedades jalutamas käia. Ma hoian kindlasti eemale kohtades, millel on halb ajalugu.
Lisaks sellele pole mul ostetud ühtegi beebividinat. Ma pole isegi korralikult läbi mõelnud, kuidas ja kus ma tahaksin sünnitada. Ja kas teha seda üksi või koos mehega. Ja mul on just alanud teine trimester. Ma pole isegi end nagu kord ja kohus rasedana arvele võtnud, sest esimesel visiidil kohe pärast triipude saamist tuntud erahaiglas tehti selgeks, et mul on aega selle kiire asjaga. Nad nimetasid seda isegi „kinnitamata raseduseks“. Ja rääkisid, et enne 12. nädalat pole mõtet arvele võtta – eriti minusugust. Muide, see kogemus oli ka täiesti jabur, kuid sellest kirjutan hiljem.
Kolm v-tähega asja
Noh, kinnitusi on kogunenud nüüd juba üle 15. nädala ja vaikselt hakkan mõistma, et mul on viimane aeg end liigutama hakata. Ütlema olen ma juba hakanud. Esiteks paistab mu kõhuke juba pi-iisut välja. St tegelikkuses ei suuda ma enam kõhtu lõpuni sisse tõmmata. Kuid ma ootasin uudise rääkimisega 12. nädalani. Muidugi oli see raske – kanda endas nii palju nädalaid suurt uudist ja seda isegi mitte heade sõpradega jagada. Kuid ma mäletan, kui piinlik mul oli siis, kui eelmine kord kõik nihu läks.
Paljud muidugi vaidleks mulle vastu. Öeldes, et heade sõprade tugi aitab valu leevendada. Nii palju kui ma mäletan tookord läbielatud traagikast, siis vaid kaks sõpra suutsid adekvaatselt reageerida. Üks rääkis anekdoote ja teine võttis pärast päeva vabaks, et minuga pärast puhastust terve päeva koos olla ja mind nn korda rääkida. Siiani olen neile väga tänulik. Teised tõmbasid kuudeks eemale. Nad ei osanud asjasse suhtuda. Mõistan ka neid.
Praegu annan endale aru, et pean hakkama oma nn kookonist „mina, mu laps ja mu mees“ välja tulema. Ja kohe kindlasti – ma rõhutaks seda – ei kavatse ma olla üks neist, kes ostavad need kolm v-tähega asja (vankri, vanni ja voodi) PÄRAST sünnitust. Vankreid oleme juba kiikama hakanud ja esimesed peavalud kätte saanud.
Ahjaa. Ja neile, kes mind juba hurjutama jõudsid hakata – siis esimene nn „päris“ arstilkäik on selle kirjatüki ilmumise ajaks selja taga. Sellest ja üldse meie meditsiinisüsteemi rõõmudest (sh järjekordadest, uhh) järgmisel korral.
Kuid ikkagi. Mida sina, kallis lugeja, arvad meie nn rasedusfolkloorist? Minu lemmik on see: Kuidas saada teada, et sünnib poiss? Siis, kui kaks meest, kelle naised on rasedad, ühekorraga aevastavad.
