Raseda päevik: Kuidas riskirase siiski lendama läks
Mida teha? Minna või mitte? Oli otsitud superodavad piletid ja raalitud välja soodne matkarada. Elamine olnuks isegi odavam kui kodus. Plaani oli peetud juba märtsikuust saadik — et praegu kaugemale reisima ei hakka, sügisel põrutame kolmeks nädalaks Aasiasse.
Tegin kiire uuringu — lennupunktide eest soetatud pileteid tagasi müüa ei saa. Sooduskampaaniate ajal soetatuid samuti mitte. Abikaasa nägu muutus mu tegevust jälgides üsna nukraks. Kuid ta ei öelnud sõnagi. „Sa võid ju üksi ka minna,“ laususin ise juba meelt heites. Ma ei tahtnud kohe kuidagi end niigi ribadeks töötanud mehelt tema esimest puhkust üle kahe aasta röövida.
Veel kasvamata kõhuga maailma avastama
No pagan. Aga miks ka mitte minna rasedana reisile? Ennegi on titeootel mammad maailma avastamas käinud. Tean naist, kes läks raseduse kuuendal kuul Itaalia mägedesse ronima (!) ning hiljem sünnitas terve ja tugeva lapse. Teine sõitis viiendal raseduskuul kõik Lõuna-Prantsusmaa uhkemad veinimõisad autoga läbi ja nautis igas mõttes iga hetke. Ka tema lapsel oli hiljem kõik korras. Sama rase lendas ka oma ootuse alguses üsna usinalt Euroopas ringi — töö lihtsalt oli selline. Mu enda õde oli varem stjuuardess, kes lendas kuni raseduse lõpuni. Temagi oli nö riskigrupis, sest eelmine rasedus oli peetunud.
Hakkasin asja lähemalt uurima: tervisenõustajad soovitavad rasedatel vältida reisimist esimesel ja kolmandal trimestril. Esimesel seetõttu, et on katkemisoht. Kolmandal aga seepärast, et võib tekkida enneaegse sünnitamise oht. Ja nüüd siis mina, teist korda läbi ime rase ja varem katkemise üle elanud, unistan neljandal rasedusnädalal reisima minekust? Ja kuhu? Kolmanda maailma džunglitesse.
Rahva hääl: sajatused ja hukkamõist!
Kiikasin Eesti beebifoorumitesse ja seal avanev pilt oli masendav. Tulevased pruudid, kel planeeritud uhke ja kallis pulmareis, jätavad selle triipude ilmnemisel ära. Ja on enda üle uhked. Need, kes ohtudes kahtlevad ning siiski plaanivad, saavad manitseda. Sest reisimiste aeg on ju lapse saamisega otsas. Lisaks sajatused, et mis te neid lapsi siis teete, kui pühenduda ei suuda, vaid mööda maailma trallitamas tahate käia. Pärast paari foorumi-tundi sai mulle selgeks — kodumaiste standardite järgi on mu aktiivne elu senisel kujul otsas. Häbi, et ma üldse midagi vastupidist julgesin arvata! Rongarase selline.
Pea pulki täis ning meel mõru logisin end rahvusvahelistesse beebi- ja reisifoorumitesse. Ja mulle avanes hoopis teine pilt! Muidugi mine reisima, julgustati seal. Kes teab, millal sa pärast saad. Tee ainult korralik tervisekindlustus, mis katab kõik võimalikud komplikatsiooni. Ja kindlasti uuri enne, kas sihtkohas on võimalik saada läänelikku arstiabi. Kuid jah — küsi enne arstilt nõu, kui tahad reisida lapsekandmise alg- ja lõppjärgus. Päris lõpus ei luba lennufirmad sind isegi lennukisse.
Kiikasin kindlustusi. Tõepoolest, on võimalik teha tervisekindlustus kuni 36. rasedusnädalani. Mida kaugele arenenud rasedus, seda kallim. Minu suureks üllatuseks pakkusid pea kõik agentuurid oma reisikindlustuses hüvitist ka raseduse algjärgus ilmnevate hädade korral.
Arsti rektsioon üllatas
Otsustasin pöörduda kõige targema inimese poole — küsida arstilt. Tema vastus oli üllatav. Jaa, muidugi mine! Kuhu? Vietnami? Oi, lahe koht, mu poeg just käis seal. Ürita end ainult suuremate asustatud punktide lähedusse hoida. Ja siin on sulle ka Duphastoni retsept, kui peaks määrima või liigseid valusid tulema. Muidu — mine ja naudi. Ning pea meeles pidevalt juua ja varjus puhata.
Arsti juurest tagasi koju ma juba lendlesin. Jess, muidugi ma lähen oma ammu väljateenitud reisile ja kavatsen sellest viimast võtta. Oleme ju seal reisil veel vaid kahekesi puhkamas. Kodus panime mehega paika uue reisiplaani — mööda suuremaid linnu, kõik pikemad otsad odavate siselendudega ja tingimusega, et niipea kui Mari on väsinud, puhatakse.
Kolm nädalat paradiisis
Nii põrutasimegi kolmeks nädalaks porisest kriisist päikesepaistsesse. Muidugi ei jäänud probleemid meist maha. Esmalt kohatine iiveldus pärast sööki. Sellele järgnes absoluutne ja täielik isutus. Ning mingil hetkel suutsin ma pitsa pealt vaid sulatatud juustu süüa. Kaotasin reisiga kaalus kaheksa kilo.
Taipasin üsna kiiresti, et korraga suudan jalutada/kõndida/matkata kolm tundi. Siis tuleb paus teha. See aeglustas meid tublisti. Samuti võtsime üle väga hulga aja nn paksude-saksa-pensionäride paketituure, kus inimesi veetakse gruppidena bussides mööda vaatamisväärsusi ringi. Ka hotellide valikul ei saanud me osaleda eestlaste rahvusspordis — kel õnnestub kõige soodsama hinnaga majutus saada. Meile sobisid vaid elementaarsete läänelikke hügieenivõimalustega toad.
Kohalike suhtumine lapseootel naistesse oli aga lihtsalt vaimustav. Kuidas nad aru said, on muidugi müstika. Naerdi, et mul olla raseda kahvatu nägu ees. Ju loodusrahvad juba asja tunnevad. Hotellides ja söögikohtades suhkurdati suisa üle. Ja mitte ainult toidud.
Me kasvasime abikaasadena
Kõige õnnelikum olen ma aga selle üle, et meie abielu arenes tohutult. Kui ma alguses kartsin, kuidas mu lapsi mitte eriti fännav abikaasa lapseootusesse suhtub, siis reisiga lõppesid need mured. Olen alati harjunud ise hakkama saama ja mu abikaasa teab seda, kuid nüüd muutus ta ilma ühegi vihjeta väga hoolitsevaks. Kohati ehk liigagi: „Mari, su peopesad on kuumad, millal sa viimati jõid? Jäta jutt, kohe ostame juua.“
Kogu reisi vältel näitas ta mulle teisi noorpaare, kel oli kas imik või maimik kaasas. „Miks nad ei karju,“ imestas ta. „Vaata, meie hakkame samamoodi lapsega reisima! Täiesti saab hakkama!“ Lahe oli vaadata, kuidas ta sõbrunes austraallannaga, kes reisis nüüd üheksakuusega. See, tegelikult suisa viie lapse ema (kogenud backpacker) jagas mu abikaasale nippe, kuidas esmalt raseda naisega ja hiljem imikuga reisil hakkama saada. Ja abikaasa kuulas, tõsine ilme näol.
Titeootus ei sega naudinguid
Kokkuvõteks võin tõdeda: olen üliõnnelik, et ikkagi reisile läksime. Hirme on nüüd kõvasti vähem ja rõõme tuhaneid kordi enam. Ja olin isegi spontaanne — keset reisi tekkis tunne, et Vietnam on liiga rahulik — läheks Kambodžasse kah? Mõeldud — tehtud. Ankori templis vaatasin jumalike tantsijannade Apsharade natuke punnitavaid kõhukesi, ise mõnusalt muheldes. Ühel hetkel jõudis kohale — osa neist on ilmselgelt rasedad! Näed nüüd — mängis mu meel mõttega — ka neid ei seganud pisuke titeootus elust rõõmu tunda!
Seega - kui oled rase ja tahad reisida ning arstki lubab — ära lase end segada populaarsel arvamusel, et rase istugu kodus ahju taga. Mina igatahes kavandan juba uut rännakut — mitte küll nii ekstreemset. Nimelt tahaksin hirmsasti juba märtsi lõpus rongiga (parim transpordiliik rasedale!) Prahasse kevadet nuusutama minna. Mul on siis käsil 25.-26. nädal ja kirjade järgi ei tohiks probleeme tekkida.
Link: Raseda reisimeelespea
