Raseda päevik: mitu arsti ja seksi-keeld
Ausalt öeldes hoiaks ma end hea meelega igasugustest raviasutustest väga kaugele. Enesetunne on hea. Valged kitlid tekitavad minus abitust. Vanal ajal said kõik lapsed ilma igasuguse pideva arstliku jälgimista ilmale toodud. Olgu, eks ma mõistan, et toona oli raskejalgsete naiste suremus enne ja pärast nurgavoodit muidugi hoopis teistes kõrgustes. Nii et nautigem tsivilisatsiooni hüvesid ja leidkem endale sobilik rasedusejälgija.
Et oma arstilesaamise saaga ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et minuga tegeleb lühikese aja jooksul järjekorras kolmas spetsialist. Keda ma isegi veel näinud pole. Aga mind see eriti ei häiri — ega arst pole rase. Mina olen. Siiani olen ennast huvitavatele küsimustele vastuse saanud, kas vastuvõttudel küsides või ise teemasse süüvides. Ka pole ma nõudnud kusagilt mingit erikohtlemist. Rasedus nagu rasedus ikka. Erilisi vaevusi mul pole.
Erahaigla — sunnitud valik
Esimene arstilkäik oli tuntud erahaiglasse. Ei, mitte seepärast, et „mul ei kõlba pööbliga sünnitada,“ nagu keegi hea hing kommentaariumis soojalt pakkus. Nimelt sain triibud testile vahetult enne reisi ja oli vaja saada kinnitus, kas ma ikka saan sõita. Üritage ise nädalaga riiklikus süsteemis aeg saada. Erahaiglas sai audientsi järgmiseks päevaks.
Kohtumine arstiga oli esialgu tore. Kogemustega meedik, günekoloog. Sooja ning emaliku suhtumisega. Vaatas mu läbi, kontrollis ultraheliga, kas triibutekitaja on nn õiges kohas. Reisi koha pealt ütles, et lase käia. Et tema midagi halba ei näe.
Jõudsin juba rõõmustada ja lasin ka terve trobikonna kalleid analüüse ära võtta. Raske ju vastu vaielda, et ei, ma ikka veel ei taha, kui oled üsna abitus poosis arstipukis. Kuid siis läks asi veidi nihu. Nimelt leidis ta, et mul tasuks ka seksimisega hoogu pidada. Küsisin üle. On siis midagi hullu? Ei, aga tasuks ettevaatlik olla. „See on ju teil oodatud laps?“ Pilgutasin hämmingus silmi. Kas midagi on valesti? „Ei… ei ole.“ Tundsin taas abitust kasvamas. Tunne oli, nagu oleksin järsku rännanud ajas oma 30 aastat tagasi. Või veel rohkem.
Milleks teile seks?
Tegin uue katse. Täpsustasin pehmendava viitega: et siis igasugune seksuaalne tegevus on keelatud? „Anaalseks eriti“ vastas ta nüüd veidi jäise ilmega. Hüppasin lausa füüsiliselt tagasi, nii et isegi tema abiline naeratas lohutavalt. „Aga.. khmm, naise orgasm.. On see ka kahjulik?“ piiksatasin. „Te olete juba rase. Milleks see teile enam,“ kostis vastuseks.
Ent inimene on vajadusel visa. 1. jaanuaril logisin uuesti I-patsienti sisse ja ennäe — esimene vaba aeg esimese ettejuhtuva ämmaka juurde oli 19. jaanuariks. Lohutasin end sellega, et polegi vaja arstide vahet saalida, kui end muidu hästi ja kenasti tunnen. Alles hiljem selgus, et magasin tänu sellele maha väärarenguid paljastava kuklavoldiuuringu ja võimaluse näha kõhuelanikku siplemas.
Uus arst, täpsemalt ämmakas oli eelmise täielik vastand. Noor ja armas. Ilus. Muigas eelmise arsti seksijutu peale. Lohutas, et kuklavolt ja OSCAR jäid tegemata ja ütles, et teeme selle asemel triple-testi. Ja et järgmine UH tuleb juba kuu aja pärast, mil saab magustoiduna soo teada! Kuid… „Ma lahkun jaanuaris töölt. Ma pean teile uue ämmemanda panema.“ Misasja? Jälle? Oh olgu, valigu enda sümpaatia järgi.
Kolm on kohtuseadus?
Nüüd on mul uus ämmaemand tulemas — ma hoian esialgu ta veel enda teada ja triple-test on ära antud. Testivastuseid ma pole kah kätte saanud, sest lubatud telefoninumbrilt kokutas registratuuri assistent, et tema ei suuda mulle mitte midagi analüüside kohta öelda. Et oodaku ma oma järgmine aeg ära. Oh, lõbus.
Kuid vahet pole. Ma olen otsustanud, et ei lase end väikestest ebameeldivustest segada. Sest — rase olen ikka mina. Mitte ämmaemand ega günekoloog. Ainult, et kui mul veel korra ämmakat tahetakse vahetada, kolin oma kõhujälgimisega isikliku perearsti juurde. Ta on mul selline Pipi-masti vahva sell, kes ravib külmetushaigusi maarohtudega ja grippi allergiaravimitega. Kuid esialgu üritagem siis ikkagi spetsialistidega hakkama saada.
järgneb
