Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb tunnistada, et ka mina olen üks masuaja kangelastest — töötu. Suvel pani mu kallis töökoht pingutustest hoolimata pillid kotti. Masendust aga ei tulnud, isegi mitte töötukassa ukse taga. Oli suur ja soe suvi, kukeseened ja maasikad just valmisid ning pärast 16-aastast rügamist turgutas väsinud keha end igal hommikul turult head ja paremat odavalt kokku ostes. Tööd — seda lubati kah, ja üsna kindlas kõnepruugis — sügise poole. Esialgu otsustasin puhata.

„Minu uus amet on koduperenaine,“ viskasin sõpradele lõõpides ja rääkisin, kuidas ma kolm korda päevas hõrgutisi kokkan. „Vaata, et see sulle meeldima ei hakka,“ osatasid nad. Nojah, pipart neile keelele. Vaevalt said Halloweeni-kõrvitsapirukad söödud, kui olemine kummaliseks muutus. Minul, kel kunagi pole iiveldanud, hakkas ühistranspordis järsku paha ning süüa ei tahtnud ka enam midagi. Ning uni — tavaliselt keerlen oma mehe pahameeleks voodis kella 8 nagu vurrkann, kuid nüüd ei saanud enam isegi kella 11st maast lahti.

VEEBIBEEBI II ehk lapseootus aastal 2010
Delfi Naistekas jälgib ühe naise lapseootust. Veebibeebi II on hetkel 14-nädalane loode. Tema ema, Mari on 34-aastane. See on Mari esimene laps.

Alates jaanuarist 2010 ilmub Naistekas regulaarselt Raseda Päevik, milles Mari kirjutab masuaja lapseootuse rõõmudest ja väljakutsetest. Mari lubab jääda rõõmsameelseks ja positiivseks.

P.S. Mari ja veebibeebi ise jäävad anonüümseteks!

Tõehetk saabus nädal hiljem, kui ma viimaks sammud apteeki seadsin ja testi soetasin.
Paar sõna teemal, miks ma seda varem ei teinud. Minuga on selline asi, et ma pole pea kunagi eriti rasedusvastaseid vahendeid tarvitanud. Lihtsalt — ma ei rasestu. Oma eelmises abielus ei juhtunud seda 10 aasta jooksul kordagi. Õigemini, ühe korra juhtus. Kuid siis peetus ootus 7. nädalal ning Tallinna keskhaigla valvearst tegi julma loogikaga selgeks — ju pole looduse poolt ette nähtud. Nii ma siis arvasingi — mulle pole ette nähtud.

Usun, et nad tulevad siis, kui ise tahavad

Ning nüüd ta siis tahtiski. Pärast seda, kui tema ülitoimekas tulevane ema oli esmalt palgatuks ja siis töötuks jäänud. Ja kohe pärast seda, kui selgus, et erialast tööd ma lõppeval aastal ei leiagi. Kõik mu suvised kindlad niidiotsad olid katkenud. „Suurepärane ajastus,“ ironiseerisin omaette kahte kriipsu vaadates ja kutsusin mehe kõrvaltoast kohale. „Oi, kui armas! Kallis oled. Või olete,“ oli tema reaktsioon. Ja lohutas — me saame hakkama. Kuniks teda ei koondata.

Olematu emapalk

Roosamannaline õhin üle elatud, süvenesin juriidikasse. Mida ikkagi tähendab masuajal töötuna rasedaks jääda. Vaatepilt oli üsna karm. Oleks ma saanud oma lapse möödunud aastal, saanuks ma emapalka Eesti kõrgeima normi järgi. Olin enne masu omal alal hinnatud spetsialist ja keskastmejuht, nüüd on aga see tööstusharu kokku kuivanud.

Tutvusin hoolega vanemapalga määramisega. Nimelt makstakse see lapse sünnile eelneva aasta sissetuleku pealt, mis jagatakse 12-nega. Maha lahutatakse haigeksolemise aeg või teine lapsehoolduspuhkus. Mitte töötus. Töötukassa makstavaid hüvitisi, kuigi nendelt arvestatakse tulumaksu, vanemapalga määramisel arvesse ei võeta, sest nendelt maksab sotsmaksu riik. Nii juhtubki, et jagades oma mulluse viie kuu mitu korda alandatud (ise olin nõus, et ettevõtet elus hoida) palga 12 kuuga, saan vaevalt 7000 krooni. Mis paneb mind muigama — ainuüksi eluasemekulud koos laenuga on juba nii suured.

„Mis, ongi nii karm?“ Sõbranna ei suuda kõrvu uskuda.

„Aga siis ju lausa nöögitakse töötuid naisi. Siis peaks kõigile töötutele hakkama riigi kujul rasedusvastaseid tablette sunnikorras sisse söötma, et ära hoida suure hulga vaesusriski sattuda võivate inimeste teket!“

Vaidlesin talle vastu: „Aga inimene tegelikult peabki töötama, mitte hoolekandest elama. Riik peabki õhutama kodanikku tööd leidma.“

Sõbranna seepeale: „Aga uusi maksumaksjaid tahab ta ju ka ometigi saada? Ning oleks, et sa pole töötanud. Sa oled suurema aja oma täiskasvanueast ainult rabanud!“

Hakkasin naerma ja seletasin, et lapse saamine on ikka igaühe enda mure ja mina ju teadsin, et kuskil selline võimalus hoolimata viimasest 10 viljatust aastast eksisteerib. Sest tegelikult ei tahaks ma ju üldse viriseda. Hoopis rõõmustada. Mis sest, et on masu, mis sest, et ma ei saa dekreediraha ega überemapalka. Olen juba neljandat kuud rase ja keegi märksa tähtsam on kõhus kasvamas. Isegi mu töötukassa haldur läks selle uudise peale palju rõõmsamaks ja ütles, et ma end hoiaks, sest laps on maailma suurim ime. Kuid lisas, et ma peaks siiski veel üritama ... tööd leida…

See aga pole niisma lihtne. Rase naine tööturul on hullem vigasest, eakast ja umbkeelsest. Ning mu uhkus ja rõõmu põhjus hakkab varsti välja paistma. Töötukassat jagub veel paariks kuuks ja edasi tuleb arvatavasti kombineerima hakata.

Korterit üritan maha müüa, hüvitisest raha kõrvale panna. Ning ... ma pole üksi. Kuigi mul on endiselt raske tunnistada fakti, et olen ülalpeetav.

Kuid lapsed sündisid ka pommide langemise ja suurte näljahädade aegu. Sest alati saab hakkama. Kas või tatart süües.