Vaatasin möödunud teisipäeval “Vabariigi kodanikke” ja vihastasin. Jutuks oli Eesti pensionisüsteemi tulevik ja vajadus seda reformida. Olen täiesti nõus, et pensionisüsteemi tuleks reformida, kuna on ette näha, et tulevikus on meil iga pensionil oleva inimese kohta liiga vähe maksumaksjaid. Samuti ei vaidle ma vastu, et oleks hästi tore, kui Eesti naised saaksid rohkem lapsi.

Kuid ma ei saa nõus olla sellega, et need, kes pole sünnitanud ja üles kasvatanud kolme last, pole justkui täisväärtuslikud kodanikud ning seega tuleks lastetuid karistada suurema maksukoormusega.

Minu tutvusringkonnas on väga palju vallalisi naisi, kes on umbes 30 ja kellel pole lapsi. Nagu ka saates välja toodi, pole osadel neist lapsi pragmaatilisel põhjusel — nad tahaksid luua perekonda, aga see ei ole ikka päris sooloprojekt. Sellele juhtis tähelepanu ka Maris Jesse, viidates uuringutele, kust tuleb välja, et paljud noored naised tahaksid lapsi, kuid neil pole partnerit, kellega neid lapsi saada.

Andres Arraku kommentaar selle peale oli kiire — need naised on liiga kaua koolis käinud. Jah, tõesti, minu tuttavad on ka „liiga kaua koolis käinud“. Nad on haritud, näevad head välja ja saavad head palka. Mis tähendab, et nad tegelikult maksavad ka rohkem makse.
Nad on kahjuks vallalised, sest paraku on meil Eestis selliseid mehi, kes kardavad edukaid ja haritud naisi. Ilmselt nende kohta käis siis Arraku kommentaar, kuidas Eestis on hulk noori mehi, kes elavad veel täiskasvanunagi vanemate rahakoti peal.

Me ei saa teha vahet...
...et lastetud naised (ja mehed) on ühiskonnale vähem väärt kodanikud kui näiteks Alex Lepajõe, kellel viimaste andmete kohaselt õnnestus just saada isaks üheksandat korda. Kahjuks ma ei tea küll, mitme naisega tal neid lapsi on ja kas ta maksab ka kenasti alimente.

Ma suhtlen igapäevaselt välistudengitega, kes on tulnud Eestisse õppima ja nad ei suuda ära imestada, kuidas on võimalik, et Eestis on nii palju piltilusaid ja haritud vallalisi naisi. „Mis Eesti meestel viga on,“ küsivad nad minu käest alatasa. „Igal pool mujal oleks nende naiste ukse taga järjekord!“ Ma ei oska neile vastata. Ma ei tea, miks on teatud vanusest alates Eestis sisuliselt võimatu mehele minna. Ma pean seda ka üheks põhjuseks, miks meie naised naituvad välismaalastega, aga see on hoopis teine teema, mida ma ei hakka siin lahkama.

Aga mingem tagasi lastetute karistamise juurde. Ma pean absoluutselt valeks panna mingisuguste lastetusmaksude näol lisakaristus inimestele, kes väga tahaksid lapsi, aga mingil põhjusel neid ei saa. Minu tutvusringkonnas on inimesi, kelle unistused lastest ei lähe kunagi täide ja see teeb kurvaks nii neid kui ka nende sõpru. Muide, selles grupis on kindlasti ka naisi, kes on viljatuks jäänud abordi tõttu, mille on neile peale sundinud mehed, kes on hea meelega nõus naisel jalad laiali lükkama, kuid pole oma tegude eest vastutust võtma.

Mis õigusega me neid inimesi karistame? Kas on õiglane pidada naisi (või ka mehi), kes lapsi ei saa, kehvemateks kodanikeks? Me ei saa teha vahet, et nad on ühiskonnale vähem väärt kodanikud kui näiteks Alex Lepajõe, kellel viimaste andmete kohaselt õnnestus just saada isaks üheksandat korda. Kahjuks ma ei tea küll, mitme naisega tal neid lapsi on ja kas ta maksab ka kenasti alimente.

Kolmandaks on mul selliseidki tuttavaid, kes on otsustanud lapsi mitte saada, vaid panustada meie toreda riigi arengusse muul moel. Nemad maksavad praegu tunduvalt rohkem makse kui mõni paljulapseline perekond. Nad teevad meeletult ületunde suure vastutusega töökohtadel, lahendades mingeid riigi tuleviku seisukohast olulisi küsimusi. Nende otsus ei ole olnud vahetada lapsed tarbimise vastu, nagu süüdistati lastetuid „Vabariigi kodanikes“, vaid nende otsus on olnud pühenduda ihu ja hingega tööle, mis pakub rahuldust neile endile ja muudab paremaks elu Eestis. Kas tõesti tuleb neid selle eest karistada lisamaksudega?

Laste saamine on väga isiklik teema ja ma leian, et riigil ei ole õigus dikteerida, kas ja millal ma lapsi saan, vaid see peaks olema siiski minu ja minu partneri otsus. Eesti riigil ei ole mitte mingit õigust sundida naisi sünnitusmasinateks ja kui nad pole sellega nõus, karistada neid suurema maksukoormusega.

Kui tähtsad mehed teleris leiavad, et lapsi saadakse vähe, tuleks püüda ka analüüsida, mis on selle põhjused. Muidugi on vaja, et Eesti iive oleks kõrgem ja lapsi sünniks rohkem, aga see tuleks tagada muude meetmetega kui lastetusmaks.