See, mida sa tahad praegu, pole alati see, mida tahad hiljem. Nii palju kordi oleksin eelistanud minna lihtsama vastupanu teed. Tõsta ise laste nõud laualt ära. Öelda matemaatikaülesande vastus ette. Saata õpetajale kiri, et laps jamast päästa. Aga see, kui mina praegu seda teen, ei õpeta ju mu lapsi neid asju hiljem ise tegema. Lühikeses plaanis tähendab see, et veedan palju aega, tehes nende tööd, pikas plaanis lausa seda, et ma pole suutnud neile õpetada, mida nad suureks saades vajavad. Lapsevanemaks olemises tuleb enamasti valida raskem tee.
Midagi ei ole valesti. See tuleb Sarah Susanka budistliku kallakuga raamatust “Mitte nii suur elu”1, mida lugesin aastaid tagasi. Tema lähenemise kohaselt pole kunagi midagi valesti ja midagi ei saagi valesti olla, sest mis iganes on juhtunud, on juba juhtunud ja seega see lihtsalt on nii, nagu on, mitte valesti.
Mina nii kaugele minna ei suuda, ilmselt sellepärast pole ma ka budist, kuid ma leian sellest tõdemusest lohutust, mille poole pöörduda, kui asjad parasjagu lähevad valesti. Lapse jonn, probleemid tööl, teismeea kriisid, haigused, murtud luud … põhimõtteliselt, peaaegu alati, on asjad siiski hästi. Nagu ütles filosoof Michel de Montaigne: ”Mu elus on olnud palju ebaõnnestumisi, millest enamus kunagi ei juhtunud”. Ütlen endale sageli, et tegelikult ei ole midagi valesti, kuid toimetajatele teatavasti ei meeldi sõna “tegelikult”. Selles valguses ütleme siis, ja enamus ajast on see ka tõsi, et midagi ei ole valesti.
Inimesed, kaasa arvatud lapsed — eriti lapsed –, muutuvad. Mina isiklikult olen suurepärane sääsest elevandi tegija. Kui miski ei lähe hästi, mõtlen kohe, et see ei hakkagi kunagi minema. Talle ei hakka iialgi koolis meeldima. Ta ei hakka iialgi jogurtit sööma. Need kaks ei hakka mitte kunagi omavahel läbi saama. Peaaegu alati tuleb välja, et ma eksin. Pirtsakad sööjad saavad oma isu tagasi. Laisad õpilased leiavad motivatsiooni. Lapsed õpivad. Nii see käibki. Kuid on väga oluline, et me laseksime neil seda teha, selle asemel et jääda nende teele takistuseks eeldades, et nad jäävad alati samasuguseks.
Sa ei pea sellega kaasa minema. See on lause, mida kasutan, et tuletada endale meelde: ma ei pea oma perekonna kõigi tujudega kaasa minema, alustades tütarde draamadest kuni abikaasa torisemisteni välja. Eriti kasulik on see olukorras, kus üks meie lastest ronib tusatuju korral kappi ja tõmbab ukse enda järel pauguga kinni. Ma pean küll minema temaga kaasa, et talle toeks olla, kuid ei pea minema kaasa tema tujutsemisega, sest see ei aita meist kumbagi.
Kui sa midagi näed, ei pea alati kohe midagi ütlema. Ma ei pea hüppama vahele igale laste vahel toimuvale võitlusele ega parandama iga väikest valesti tegemist, eriti kui lapsel on kehv päev. Paljud asjad lähevad minu sekkumiseta ise üle, ja ka kõige rohkem kordamist vajavaid reegleid on võimalik õppida, kui vahel ei järgne sellekohast märkust.
Sina tee nii, nagu tahad. Mul on sõpru, kes teevad oma lastega palju suurepäraseid asju. Nad käivad koos sajakilomeetristel suusamatkadel, ööbides telkides. Elavad aasta Madridis. Ehitavad puuonne, teevad koos vabatahtlikku tööd supiköögis, improviseerivad kitarridel, laovad kiviseinu, päästavad ohustatud kilpkonni, peavad lauamänguturniire, käivad lehmi vaatamas, viivad lapsed pannkoogiletiga tänavaturule kauplema.
Meie ei tee nendest asjadest ühtegi. Oluline on teada, et mina ei taha neist ühtegi teha. Meie teeme oma asju, millest mõned kõlavad fantastiliselt ja mõned jälle mitte ja see kõik sobib. Ma ei saa kasvatada oma lapsi reisivate tsirkuseakrobaatidena, sest mina ei ole reisiv tsirkuseakrobaat, ükskõik kui suurepärase ülikooli sisseastumise kirja nad sellest kirjutada võiks. Otsene järeldus sellest on, et sa ei saa teha kõike. Sa lihtsalt ei saa. Ja kõik. Või vähemalt nii peaks olema.
Sa saad olla õnnelik ka siis, kui su lapsed parasjagu pole. Mitte minu punane mudelauto pole kadunud. See pole minu kodune ülesanne. See pole minu trenn. See ei ole minu ülikooli sisseastumiskatse. Laste elus tuleb ette pettumusi. Nad teevad kohutavalt halbu otsuseid. Teised inimesed keeravad neile käkki. Nende tegemisi ei saada alati hea õnn. Vahel on seda nende kõrval olles väga valus tõdeda. Teinekord võitled endaga, et mitte öelda neile: ”Ma ju ütlesin.”
Mõlemal juhul peame säilitama oma sisemise tasakaalu. Sümpaatia ja kaastunne ei pea tähendama, et maailm variseb ümberringi kokku, kui meie lapsed nii tunnevad. Harilikult on meil midagi, mida lastel veel pole: perspektiiv. Me teame, et mudelauto tuleb lõpuks välja või unustatakse hoopis ära, kodused ülesanded saavad tehtud, ja et olemas on teisi trenne ning ülikoole. Meie teame, mis on suur ja mis mitte. Oma raamatus “Tõustes tugevana”1 kirjutab Brené Brown, et vajame oma emotsioonide tundmiseks luba. Selle lausega saad lubada endal eristada lapse tundeid enda omadest ja anda lapsele vajaliku distantsi, et ta saaks kogeda enda emotsioone ilma sinu omade eest vastutamata.
