Osa muutusi paremuse suunas tuli minu pingutusest teha asju teisiti, ja detailid, kuidas teha — ideed ja nõuanded ja nipid –, tulevad järjest teemade kaupa. Aga nii suur osa sellest, mis on minu jaoks muutunud, ei tulnud mitte sellest, mida ma tegin, vaid hoopis, kuidas ma asjadest mõtlesin. Olin nagu Dorothy oma rubiinpunaste kingadega: kõik, mida vajasin, et minna, kuhu tahan, oli mul juba olemas, kuid pidin siiski mööda enda valitud teed kohale jõudma.
Ja seda tehes nägin, et jõudsin pidevalt tagasi mõne alustalani. On olemas lihtsad reeglid, mis kehtisid ikka ja jälle, ning nendest moodustasin ma juhtnööridest koosnevad põhitõed, et olla õnnelikum lapsevanem. Kui tunnen, et olen ebakindel, segaduses, ei tea, millist sammu järgmiseks astuda või hakkan näilises “kriisis” aru kaotama, tulen nende sõnade juurde tagasi. Ma loodan, et need töötavad sinu jaoks samamoodi.
See, mida sa tahad praegu, pole alati see, mida tahad hiljem. Nii palju kordi oleksin eelistanud minna lihtsama vastupanu teed. Tõsta ise laste nõud laualt ära. Öelda matemaatikaülesande vastus ette. Saata õpetajale kiri, et laps jamast päästa. Aga see, kui mina praegu seda teen, ei õpeta ju mu lapsi neid asju hiljem ise tegema. Lühikeses plaanis tähendab see, et veedan palju aega, tehes nende tööd, pikas plaanis lausa seda, et ma pole suutnud neile õpetada, mida nad suureks saades vajavad. Lapsevanemaks olemises tuleb enamasti valida raskem tee.
Midagi ei ole valesti. See tuleb Sarah Susanka budistliku kallakuga raamatust “Mitte nii suur elu”1, mida lugesin aastaid tagasi. Tema lähenemise kohaselt pole kunagi midagi valesti ja midagi ei saagi valesti olla, sest mis iganes on juhtunud, on juba juhtunud ja seega see lihtsalt on nii, nagu on, mitte valesti.
Mina nii kaugele minna ei suuda, ilmselt sellepärast pole ma ka budist, kuid ma leian sellest tõdemusest lohutust, mille poole pöörduda, kui asjad parasjagu lähevad valesti. Lapse jonn, probleemid tööl, teismeea kriisid, haigused, murtud luud … põhimõtteliselt, peaaegu alati, on asjad siiski hästi. Nagu ütles filosoof Michel de Montaigne: ”Mu elus on olnud palju ebaõnnestumisi, millest enamus kunagi ei juhtunud”. Ütlen endale sageli, et tegelikult ei ole midagi valesti, kuid toimetajatele teatavasti ei meeldi sõna “tegelikult”. Selles valguses ütleme siis, ja enamus ajast on see ka tõsi, et midagi ei ole valesti.