Mis temaga lahti on?

Aktiivsus ja tähelepanuhäired (ATH) on vaid jäämäe nähtavad osad. Tegelikult kannatavad selle all kõige rohkem lapse tahe, organiseeritus, enesekontroll ning võime korralikult käituda. Peaks ka teadma, et sellise lapse psühholoogiline vanus on 30% võrra noorem tema bioloogilisest vanusest.

Allpool on toodud mõningad eksimused hüperaktiivsete laste kasvatamisel.

1. viga. Sa ei suhtu oma lapsesse adekvaatselt

Siin võib eristada kahte äärmust. Esiteks ollakse arvamusel, et ta käitub nii, kuna on kasvatamatu, rumal ja laisk, järelikult tuleb temaga rangem olla. Teine äärmus näeb selles andekuse ilminguid, tavatust ning mõtleb, et õpetajad lihtsalt ei oska sellist erilist last õpetada.
Tegelikult on hüperaktiivsus lapse arengu eripära. Kusjuures poistel esineb seda kolm korda sagedamini kui tüdrukutel. Ning umbes 40% selliste laste vanematest on analoogsete sümptomitega. Hüperaktiivsuse sümptomid võivad ilmneda küllaltki varakult, eriti märgatavad on need aga 4-5-aastastel. Riielda ja karmilt nõuda ei ole nende laste puhul õige. Nad ei ignoreeri reegleid, nad lihtsalt ei suuda neid meeles pidada.

Mida varem nende iseärasustega tutvuda, seda parem. Peab meeles pidama vaid kahte asja — mis nimelt on häiritud ja kuidas saab aidata.

2. viga. Leiad, et kool on vastutav lapse õppeedukuse eest

Last esimesse klassi viies võiks õpetajat teavitada lapse probleemidest. Ent teha võib seda vaid siis, kui ollakse kindel pedagoogi professionaalsuses, et last ei hakataks sildistama.

Hüperaktiivse lapse ideaalne õpetaja on rahulik, kannatlik, süstemaatiline ning pedantne. Seejuures heatahtlik ning avatud, võimeline last mõistma. Ta ei tohi karmilt karistada hooletuse eest, kuna hoolsust ja püüdlikkust sellel esimese klassi lapsel ilmselt ei ole ega ka tule. Kusjuures kummalisel kombel ei suuda just pika staažiga õpetajad leida kontakti hüperaktiivsete lastega. Just nendelt kuulevad emad kõige sagedamini: „Olen kaua töötanud, kuid sellist last pole veel näinud“. Vanemate peamiseks eesmärgiks peaks siin olema koostöö lapse ja kooliga. Tähtis on jääda lapse poolele. See ei tähenda, et temaga ei pea riidlema, ometi peab ta vanemate toetust tundma .Sama oluline on ka asjaolu, et kogu vaba aeg ei tohi kuluda „klaarimise“ peale. Paraku on konfliktid vältimatud, sest hüperaktiivsed lapsed pole just kõige „mugavamad“ õpilased.

Vanemate õlgadele jääb aga ülesanne kasvatada üles õnnelik, iseseisev ja vastutusvõimeline inimene. Seega, kui minna rääkima õpetajatega, tuleks end varakult häälestada dialoogiks ja kompromisside otsinguiks, mitte aga agressiivseks kaitseks. Säilita rahu, ent ära unusta, milleks sa seda teed.

3. viga. Sa ei tunne oma lapse tugevaid külgi

Vanus 5 — 9 on sobivaim aeg, mil võib paljut parandada ning puudulike oskuste arendamise kallal tööd teha.

Võiks pöörduda neuropsühholoogi poole, et mõista, millised psüühilised funktsioonid on lapsel häiritud. Vaatamata sellele, et hüperaktiivsuse põhilised ilmingud on üldjoontes samad, võib pilt olla erinevate laste puhul erinev.

Neuropsühholoog mitte ainult ei testi last, vaid annab ka soovitusi, millele saab toetuda. Võimalik, et sinu koolilapsel on vapustav nägemismälu, ent kuulmismälu on palju halvem või vastupidi. Teades lapse tugevaid ja nõrku külgi, suudad sa mõista, mille kallal tööd teha, milles on tal aga suured eelised.

4. viga. Sa ei kasuta "meeldetuletusi"

Kuna sellistel lastel on kehv organiseerimis- ja planeerimisvõime, aitavad nende elu organiseerida kõikvõimalikud meetodid. Need võivad olla nimekirjad, erinevat liiki meeldetuletused , kellad — eriti sellised, kus tunnid, minutid ja sekundid on visuaalselt ära märgitud. Laps vajab täpseid ja mõistetavaid ühiselt koostatud reegleid igapäevaeluks, kooliajaks ning koduste tööde tegemiseks. Nii lood oma lapsele mõistetava keskkonna ning õpetad talle tasapisi oskusi, millest tal puudus on. Neid omandades muutub ta ka palju iseseisvamaks.

5. viga. Suhtud lapse hinnetesse liiga tõsiselt

Oled tõeliselt õnnetu tema halbade hinnete pärast ning nõuad karmilt nende parandamist. Ent hulga tähtsam on olla kontaktis kooliga, et mõista, mis toimub. Palu, et õpetaja arvestaks lapse iseärasustega, seleta talle, et teie ühine ülesanne on õpetada last endaga toime tulema, mitte aga saavutada näiteks ideaalset käekirja. Jah, küllap lapsel saab olema hulgaliselt vigu valesti arusaamise tõttu, sest ta „ei kuulnud“. Ent see on lihtsalt vältimatu.

On ju tore, kui tal lubatakse vahel tunni ajal jooma minna (st ennast tuulutama) või võimaldatakse vastata suuliselt, mitte aga kirjalikult. Sellistel lastel on keeruline mõista õpetaja pöördumisi kogu klassi poole korraga: „Avage vihikud, kirjutame“. Ta lihtsalt ei saa aru, et need sõnad käivad ka tema kohta.

6. viga. Lahendad erinevaid probleeme ega vaatle neid kompleksselt

Hüperaktiivse lapse ebaõnnestumisi koolis on oluline vaadelda kompleksselt, kuna just hüperaktiivsus on paljude õpiraskuste põhjuseks. Nende seas on düsleksia (tõrked lugema õppimisel), düskalkuulia (raskused matemaatikas), düsgraafia (kirjutamishäired, tähtede või arvude peegelpildis kirjutamine, tähtede segamine).

7. viga. Kaotad lootuse

Sulle näib, et sa ei suuda selle kõigega toime tulla, kuna elu on muutunud täielikuks võitluseks õppimise, hinnete, organiseerimise ja tähelepanelikkuse eest. Suur osa hüperaktiivsete laste emasid kalduvad sagedamini depressiooni kui teised pereemad, lahutused nendes peredes on samuti sagedasemad. On oluline seda olukorda mõista, vastasel korral ei jätku sul lihtsalt jõudu. Sa oled tige, sest laps ei kuula sõna. Ta ei tee seda aga õelusest. Temal endalgi pole lihtne selline olla. Ja pole kaugel see piir, kus laps otsustab, et ta on üks suur probleem, et tema pärast on kõigil halb. See on väga raske arusaam ning ohtlik tagajärgede poolest.

Laps peab nägema ja tundma ema armastust, mitte aga arvama, et ta lausa segab. Pööra talle võimalikult palju „positiivset tähelepanu“, negatiivset jätkub tal endalgi küllaga. Märgi ära lapse edusammud — isegi kõige väiksemad. Veendu, et ta elu oleks täidetud huvitavate sündmuste ja soojusega.