Seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud tüdruk: rääkisin sellest kohe oma isale. Ta sõimas oma sõbral näo täis ja viskas meie juurest välja

Kuidas tegelikult käituma peaks? Kuhu pöörduma?
Seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud tüdruk: rääkisin sellest kohe oma isale. Ta sõimas oma sõbral näo täis ja viskas meie juurest välja
Foto: Noah Silliman/Unsplash

„Ma rääkisin sellest kohe samal päeval oma isale. Isa sõimas oma sõbral näo täis ja viskas ta meie juurest välja,“ rääkis üks tüdruk, kuidas isa sõber teda mõne aasta eest seksuaalselt ahistas.

Tüdruk oli väga vapper. Ta julges rääkida lähedastele kohe, mis temaga juhtus. Ent sageli on ohvritel raske väärkohtlemisest rääkida, sest nad on saanud trauma. Statistikastki selgub, et väärkohtlemisest söandatakse sageli kõnelda alles siis, kui juhtunust on möödunud üle kümne aasta. Paljud ei jagagi traumeerivat kogemust mitte kunagi kellegagi. Nad ei pruugi ka kohe avaldada kogu tõde juhtunust, vaid teha seda vähehaaval — alustades väikeste vihjetega ja jälgides kuulaja reaktsioone. Ja alles siis, kui nad tajuvad toetust, julgevad nad rohkem rääkida.

Kannatanul on seksuaalse väärkohtlemise varjamiseks sageli mitu põhjust. Juhtunu võib olla sedavõrd mõistetamatu, et ta ei oskagi seda seletada. Võib minna hulk aega, enne kui inimene aru saab, et teda kuritarvitati. Ta võib karta ähvardamist ja emotsionaalset valu, aga ka häbi ja hirmu, et teda ei usuta ja hakatakse hoopis süüdistama. Sama kohutav võib tunduda mõte sellest, et juhtunu tuleb avalikuks. On ka tavaline, et laps ei julge vanematele rääkida, mis temaga juhtus, sest ta rikkus mõnda reeglit, näiteks suhtles võõrastega. Sel juhul kardab ta, et vanem aitamise asemel hoopis karistab teda. Või ongi pahategija pereliige. Ka mõte, et rääkimine ei muuda midagi, pole ebatavaline.

Seotud lood:

Julge sekkuda!

See tüdruk julges rääkida, kuid tema isa ei tahtnud või ei julgenud reageerida. Ta ei teatanud juhtunust politseile ega lastekaitsetöötajale, vaid lasi mehel oma musta saladusega kaduda. Politsei kuulis juhtunust mitu aastat hiljem, sest asjast sai teada hoopis üks teine täiskasvanu. Ta polnud tüdrukule sugugi nii lähedane nagu isa, ent tundis kohustust rääkida ahistamisest lastekaitsetöötajale, kes andis info omakorda edasi politseile.

See täiskasvanu käitus õigesti. Jah, see tüdruk ei olnud enam ohus ja tema vanemad ei suhelnud enam väärkohtlejaga. Ometi ei olnud see tüdruk mehe ainus ohver. Seepärast on tohutult oluline, et iga inimene, kes midagi sellist teab või kahtlustab, teavitaks sellest kohe politseid või lastekaitsetöötajat, isegi kui väärkohtlemine oli aastaid tagasi. Kuritarvitamisest teatamiseks ei pea olema täiskasvanu. Teatamine aitab ära hoida uusi võimalikke kuritegusid ning samas võimaldab see aidata ohvriks langenud lapsi. Kuna sellised juhtumid jätavad trauma, saab lastekaitse ka ammuste juhtumite puhul abiks olla, aidata traumeeriva kogemusega toime tulla.

Vahel kardavad inimesed oma kahtluseid jagada, sest kardavad, et need ei vasta tõele. Lasteabitelefoni spetsialistid on valmis ära kuulama ja aitama otsustada, kas info tuleks edastada politseile, lastekaitsetöötajale või lastemajale. Vajadusel teevad nad seda lapse või pere eest ise. Kui pöördumise teinud inimene pole juhtumiga lähedalt seotud, saab ta anda info abivajava lapse kohta anonüümselt. Pöörduda tasub ka siis, kui pole kindel, kas tegemist ikka on seksuaalse väärkohtlemisega — siis aitabki lasteabi mõtestada, kas on põhjust mureks või mitte.

Kuna lasteabi- ja lastemajateenus on mõlemad sotsiaalkindlustusameti lastekaitseosakonna teenused, toimub nende vahel kiire ja hea koostöö ning lasteabini jõudnud seksuaalse väärkohtlemise kahtlusega juhtumid jõuavad kiiresti lastemajja. Lastemaja eesmärk on leida paremini üles seksuaalselt väärkoheldud lapsed, kohelda neid kriminaalmenetluses võimalikult lapsesõbralikult ja pakkuda ohvriks langenud lastele vajalikku abi. Lisaks lapsesõbralikule keskkonnale on lastemajades loodud võrgustik, kes ühiselt aitavad kaasa lapse seksuaalse väärkohtlemise tuvastamisele ning ka vajaliku abi korraldamisele, et väärkohtlemine lõppeks ning laps saaks tagasi oma lapsepõlve.

Kuhu pöörduda?

Lastekaitseseadus kohustab iga inimest teavitama viivitamatult abivajavast lapsest kohaliku omavalitsuse üksust või helistama lasteabitelefonil 116 111. Kui on teada, et last väärkoheldakse, tuleb sellest koheselt teavitada politseid, helistades hädaabi numbril 112. Kahtluse korral tuleb helistada lasteabi numbril või pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole.

Lasteabitelefon on ööpäevaringne ja üle-eestiline tasuta teenus, et teada anda abivajavast lapsest või küsida nõuannet lastega seotud teemadel.

Lasteabitelefoni kontaktid: telefon 116111, e-post info@lasteabi.ee. Veebivestlus kodulehelt www.lasteabi.ee („Küsi abi“ või „Alusta vestlust“)