Suur kärureportaaž!

 (37)
Suur kärureportaaž!
Foto: Andres Putting

VEEBIBEEBI: Seal ta nüüd siis seisab. Vormitu käkk toanurgas, kile ja papi sees. Meie pere uusim „auto“, mille omanik üha nõudlikumalt emme kõhunahka trummeldab. Jah, kallis rahvas, meil on viimaks 37. rasedusnädalal käru majas!

Ma saan aru, et loogiline oleks kohe käruga koju saabudes ta pakendist välja võtta, kokku panna ja võib-olla isegi paar tiiru õue peal teha? Pori ju pole, hea oleks katsetada, kuidas jookseb. Kuid ma ei kibele seda tegema. Ebausk? Ma ei tea. Hetkel tunnen ma end rahulikumalt, kui ta kokkupanduna oma valdajat ootab. Poes sai niigi ta korra kokku pandud ja koost võetud ning siis hoolikalt uuesti pakendisse rüütatud. Kuigi müüja heitis minu suunas imestunud pilke.

Tegelikult on mul põhjust olla vägagi rahul. Ma sain just sellise käru, nagu ihaldasin. Selliste omadustega, värvilahendustega, lisadega ja iluvidinatega. Mul on põhjust tunda end linnavahel ilusa, uhke ja stiilsena – ning mu lapsele on tagatud turvalisus, mugav ase ning kvaliteetne liikumisalus. Ehkki – teekond selleni ei olnud just kerge.

Mäletate, ma lubasin teha oma käruotsingutest korraliku reportaaži? Noh, selle te järgnevalt ka saate. Märgin küll ära, et viimase nädala jooksul reportaaži vorm muutus. Mulle tundus lihtsalt väga ebaaus kõigi teiste suhtes marssida Delfi rünnakrühmaga poodidesse sisse ja saada nn veebibeebina superteenindus. Võib-olla veel lisa-ale kah. Ei, ma tahan näha, kuidas masuajal tegelikult kärupoodides kõhuga klientidesse suhtutakse.

Kõige tähtsam küsimus

Millist käru on sulle vaja? Millised on sinu kui kärutaja vajadused? Seda toonitasid kõik teoreetikud ja praktikud. Sellest sõltub ka ostetav käru.

Minu vajadused: et käru käiks võimalikult kergesti väikeseks kokku, et ta oleks võimalikult kerge ja kõige olulisem – et ta oleks superhea manööverdamisvõimega, et suurlinnas ellu jääda. Ma nimelt kolin sügisel koos lapsega oma abikaasa lähetuskohta, ja seal tuleb arvestada metroode ja inimmassidega, enne kui parki jalutama pääseb. Ja me oleme erakordselt liikuvad, mistõttu peab käru taluma hästi reisimist. Ning olema väga vastupidav, sest mu abikaasal on arusaam, et asjad peavad teenima teda, mitte vastupidi. Ning komplekt peab sisaldama ka turvahälli, vajalikke adaptereid ning istumisosa.

Alati soovitatakse vaadata ka nn järelturgu ning ma võimendaks seda mõistuse häält siinkohal. Ma kammisin kuude kaupa Perekooli ja teisi müügikeskkondi, kuid minu vajadusi rahuldavat sobivat käru ma seal ei kohanud.

Teeme eelotsingu

Hakkasin käiama mööda beebifoorume ja suurte, meil müügilolevate kärutootjate kodulehekülgi. Kõiki poode ma läbi käia ei suuda, mistõttu tegin nn lühikese nimekirja kolme-nelja kaupluse ja mitte suurema arvu mudelite vahel. Sinna sattusid:

Emmaljunga Ozone City – kerge hea manööverdamisvõimega käru, mis nägi veel ilus välja (mustvalge-mummuline). Läheb pisikeseks kokku ja on tassides üsna kerge. Rootsi ime. Miinuspool? Kallis.

Teutonia Cosmo - Jällegi – pisikeste ratastega kerge käru, mis läks sama pisikeseks kui EL. Värvivalik imeilus – mustvalge, lilled ja mustrid. Iga fashionista unistus. Kõige kaunim vanker! Saksa pärituolu. Miinuspool? Üsna kallis, kuigi veidi odavam kui EL

Gesslein vahetatavate esiratastega mudelid. Tundus, et lemmik on käes – odavam kui eelnevad kaks ja praktilisem! Pisikesed esirattad saab vahetada suuremate vastu ja nii ka talvel Eesti lumes ringi kärutada. Ning seesama kaunis mustvalge värvilahendus olemas. Kuid kokkupanduna võtab veidi enam ruumi... Tootja Saksamaa. Odavam kui EL ja Teutonia.

Tako Jumper X. On pöörlevad esirattad, on mustvalge värvilahendus, käib kiiresti kokku ja suur korviosa. Ning maksab vaid poole nimekirja eesotsas olevatest kärudest? Tootjamaa – Poola. Noh ja siis? Tšehhide tehtud rattaga kõlbab mul küll ringi sõita juba neljandat aastat, asi siis see Poola käru pole?

Kaalumise all olid veel Quinny Speedi, Roan Marita, Icoo – kuid need kärud ei kvalifitseerinud. Mul oli kahju, et sõprade seas siiralt kiidetud Quinnyt oli meie kauplustes erakordselt vilets valik – vaid paar mudelit. Roanid olid meie tulevase elustiili jaoks kohmakad ning Icoodega taandus asi taas valiku taha.

Mööda kauplusi kolistamas

Esimene beebikärupood, kuhu ma Tallinnas sisse astusin, oli Mustamäe tee olev Beebimaailm, mis müüb tuntumatest kaubamärkidest Teutoniat ja Gessleini.

Loe veel

On ikka suur vahe, kas vaadata käru netist pildil või tulla kohale. Gessleinide sassii tundub kole suur, Teutoniade oma aga kompaktne. Nooruke müüjatar tuleb mulle Gessleini juppideks lahutamist näitama. Ei saa näidatud – isegi tema kogenud näppudele jääb kärukonstruktsioon allumatuks. Viimaks saame käru siiski lahti ja kokku pandud. Teutonia seevastu käib juppideks üks-kaks-kolm. Kuid mind huvitaval värvilahendusel pole saadaval vankrikorvi, ja ma pole päris kindel, kas ma tahan oma suvebeebile kookonit. Kardan, et ta kasvab sellest talveks üsna kiiresti välja.

Lisaks on kallis tehnikataibust abikaasa kaugel komandeeringus ja ma tahaks temaga enne nõu pidada. Mind üritatakse meelitada vägagi pädeva meesmüüja poolt tehingusse arvestava sooduspakkumisega (tõesõna, mul ühel hetkel kulmud kerkivad – kas ma olen ikka Eestis?) ja hoiatusega, et see käru on omalaadsete seas viimane.

Nädalakese hiljem selgub, et hoiatus oli reaalne. Poodi naastes selgub, et minu lemmikut, mustvalget iludust enam pole. Ja juurde tellida ei saa, sest „meil on Teutoniat väga palju erinevaid värve“, teatab neiuke kahetsusega. Meel mõru, jalutan takistamatult välja.

Beebikeskus Tondil tervitab mind keskealiste meessoost müüjatega, kes oma asjalikkusega annavad silmad ette igale autopoele. Jutt on tehniline, detailides. Nagu oma isaga vestleks. Emmaljungad langevad üks-kaks kolm kokku ja lahku. Meestele siin meeldiks. Minule aga – nojah. Vankri ost on ka emotsionaalne töö! Mul on vaja ka seda osa, mis manaks silme ette kas ja kui mõnus mu lapsel sellel vankris oleks?

Keerutan veidi ringi ja saan teada, et viis protsenti tuleks hinnast alla. Võib-olla veel veidi, kui leian sõpru vajalike kliendikaartidega. Noh, neid ikka leiab. Ja taas – ma peaks kiirustama – rohkem neil tänavu kaupa juurde ei tule, tehas Rootsis läheb kohe kollektiivpuhkusele ja mind huvitav värvilahendus on kohe-kohe laost lõppemas. Selle peale hakkan taas sisimas turtsuma ja jalutan poest värske õhu kätte.

Nädal aega hiljem, naastes abikaasaga poodi, on ees ootamas deja vu. Mind huvitanud käru... on otsas. Abikaasa küsib imestunult – kas teie ka ei telli kaupa juurde, kui see otsa saab ja kui on huviline? Ja saab sama jutu kollektiivpuhkusest.

Reisime südametäiega Tartusse vanematele külla ja veedame vihmase pühapäeva kärupoodides ringi tuuseldades. Taevakarva kutsu, mis müüb Teutoniat, pakub meile pruun-valgega värvilahendust. Kärupood Babyland Lõunakeskuses aga edvistab imeilusa valikuga Tako Jumperitest.

Mees läheb põlema. Täitsa kena käru ja (eelmistega võrreldes) odav kah! Veeretame poolakat rõõmsalt edasi tagasi, kuni tuleb armas keskealine müüja ja me üritame käru kokku panna. Siis saabub reaalsushetk – sel kaunitaril on liiga palju peeneid plastmassosi, mida annab suurepäraselt katki murda. Võtame aja maha...

Vahepeal üritan ma käia ka Tallinnas Mustika keskuses kärupoodides – Babycitys ja 101 lapsevankrit. Esimene neist lööb mastaapsusega pahviks. Ja siis paneb haigutama – müüjad vestlevad pigem omavahel ühe kiusliku kliendi garantiitingimuste üle. Mina saan paar tülpinud pilku . Nojah, on ju ka pühapäeva õhtu...Kärud on üsna üksteise otsa kuhjatud, nendega liikuma ei pääse.

101 lapsevankrit seevastu on märksa pisem kauplus, kus keskealine naismüüja agaralt noore perekonnaga tegeleb. Kuid – ma ei saa jätta teda parandamata, kui ta veidi kange keelega ajab sassi garantiikuud 12 ja 24 ning ei leia siltidelt käru tootajamaad. Adun muigega, et kõik mehed esitavad samu küsimusi, samal ajal kui naised vaatavad värve ja disaini. Kas ta peab vastu. Ega tal liiga palju liikuvaid detaile pole. Ja – kas saab usalda Itaalias (Poolas) tehtud käru põhjala kliimasse.

Samad küsimused esitab kodus ka minu mees. „Meil pole mõtet osta käru, mis kohe laiali laguneb,“ lausub ta veendunult. Selgub, et ka tema on vahepeal teinud oma taustauuringu – sõprade, endiste pruutide ja niisama sõbrannade seas. Ja nii me naasemegi Beebikeskusesse. Mehed omavahel klapivad kohe. Vaatame erinevaid värvilahendusi – istumiskäru soetame superkerge Emmaljunga Ozone City hõberuudulise mustriga, korvi saame siiski minu lemmikkirja Funny Ringsi. Ja ka turvatool tuleb samas lahenduses. Mees teeb veel valitud käruga poes mõned äkilisemad kurvid ja kiidab – kõige stabiilsema ja parema jooksuga. Selle ma võtan.

Kokkuvõtteks:

Käruost on hullem kui auto valimine. Mina hakkasin käruküsimust menetlema alates 13 rasedusnädalast. Tegin küll põhjaliku eeltöö ära, kuid põrkasin meie kaubandusvõrgu eripäradele. Ma oleks oodanud paljudelt kärukauplustest aktiivsemat müügitööd ja paindlikumat suhtumist – tegemist on üsna kalli tehnilise ja emotsionaalselt laetud tootega, mida pole nii kerge valida.

Kas siis tõesti juurde tellida ei saa, kui just see mudel otsas? Kas tõesti ei võiks hakata kliendile omaalgatuslikult seletama, mis kärud need siin on ja milleks head? Pea ükski müüja ei osanud mulle rääkida, mis eelised on kookonil võrreldes korviga ja mis oludes on väikesed pöörlevad esirattad head. Ja millal on suured rattad halvad – no näiteks, kui on vaja palju ühistransporti kasutada. Miks ma pidin alati ekstraid ise juurde küsima – kas on olemas vihmakile ja putukavõrk ning palju need juurde maksaksid? Mõistan, et palju ostjad on enda algatusest targad, kuid mina liginesin neile kõigile ühesuguse jutuga – vabandan, mul on esimene laps ja ma ei jaga midagi asjast. Kuid tahaksin head käru ning minu vajadused on sellised.