Tüdrukute katsed olid suunatud pigem kannatlikkuse ja vastupidavuse arendamiseks. Menstruatsiooni ajal oli neil keelatud inimestega suhelda, süüa ja maad puudutada. Tütarlaps pidi istuma spetsiaalses telgis, mis oli sageli vaiadele püstitatud — et „ebapuhas“ ei puudutaks pinnast.
Ühelt poolt näivad need tavad meile väga karmid. Teisalt on lastele niikuinii midagi taolist vaja. Et oleks grupp, et oleks saladus, et oleks kaugel tavalistest täiskasvanutest. Et oleks ebatavaline, et oleks kohutav ja raske, et ennast ületada. Et oleks ühine asi ja kõik oleksid vennad. Et oleks sümboolika ja rituaalid ning täpne piir „omade“ ja „võõraste“ vahel.
Kes oskab selliste vajadustega arvestada, see saab noorukitega hakkama. Kõik, kes on töötanud koolis 7.- 9. klassidega, teavad, kui raske see on. Eriti käib see poiste kohta. Neil on kogu aeg tunne, et nad ei peaks koolis olema. Nad peaksid olema seal, metsas, hüppamas, jooksmas, kaklemas, ennast proovile panemas. Pole siis imestada, et nad segavad tunde.
Kaasaegse ühiskonna jaoks on selline asi ebamugav. Lapsed peavad õppima ja õpetajate sõna kuulama.
Ent loodusseadusi ei peta ära. Kui mingid vajaduste realiseerimise viisid on suletud, leiavad need väljapääsu väärastunud vormide kaudu. Ning nii tekivadki kahtlased kambad.
Kambavaim ei ole lihtsalt kapriis. Suheldes eakaaslastega õpib nooruk võitma autoriteeti, lahendama konflikte, mõistma inimesi, üle elama reetmist, hindama truudust, valima sõpru ning elus hakkama saama.
Just see ongi nooruki põhiline tegevus, mitte aga koolis õppeainete õppimine, nagu mõnele võib näida. Isegi koolis käib ta esmalt ikka klassikaaslaste pärast. Hea õppeedukus on tema jaoks vaid vahend, kui see tõstab tema autoriteeti teiste seas. Kui aga klassis on häbiväärne olla hea õpilane, siis võib laps spetsiaalselt jätta kodused tööd tegemata, et „vastata nõudmistele“, sest valge varese roll on tema jaoks halvem kui igasugused täiskasvanute repressioonid.