Piisab, kui öelda: „Mul on teismeline laps“, kui vastuseks heidetakse vanemale „mõistvaid“ pilke. Või siis tuntakse otseselt kaasa. Tundub, et olla teismelise lapse vanem on lausa ekstreemne kogemus. Nooruki-iga assotsieerub kindlalt konfliktidega. See oleks kui elu vulkaanil — vanemate muretsemisega ja ohtudega lapsele. Ning see ei ole lihtsalt eelarvamus. See vanus on tõepoolest kriitiline — üleminekuiga, nagu seda nimetatakse.

Hüpe üle kuristiku

Muutused, mis toimuvad 11. ja15. eluaasta vahel, meenutavad tõepoolest hüpet. Laps kasvab silmnähtavalt, kõik muutub teistsuguseks: keha, nahk, hääl, lõhn — ilmuvad suguküpsuse tunnused. Muutuste kiirus on peadpööritav. Paljud vanemad tunnistavad, et eksivad pidevalt, kui ostavad lapsele riideid, ja seda isegi siis, kui varem teadsid täpset suurust.

Koolis torkab silma vahe laste ja noorukite vahel. 5.klassi lapsed on kui ööliblikad, kes on pidevas liikumises. Nad hüplevad ning eelistavad liikuda vaid joostes. 8.klassi noorukid aga veavad end toolile. Nad tunnevad sageli väsimust, löövad end pidevalt vastu mööblit, otsekui ei tunnetaks oma keha piire. See kõik on tasu kiire kasvu eest — siseelundid ei jõua kohaneda suurte gabariitidega, nad töötavad pingeliselt, siit ka väsimus ja unisus.

Teismelise jaoks täiesti uued suguhormoonide doosid ründavad ta organismi. Liikudes lainetena kutsuvad need esile kord apaatia, kord põhjusetu erutuse, alandades niiviisi vaimset töövõimet.

Poisse hirmutab erektsioon, mis näib neile „kõigile nähtav“. Tüdrukud häbenevad menstruatsiooni. See kõik on uus, raske ja puhuti lihtsalt valus. Muutused organismis panevad muretsema. Kas need ei toimu mitte liiga kiiresti (või liiga aeglaselt)? Miks ma olen nii peenike (paks)? Mul ei kasva üldse vuntsid või kasvavad liiga kiiresti! Kõikidel tüdrukutel algas juba (pole veel alanud), minul aga ei ole (juba on)!

Nooruk ja “kambad”

Iidsetes ühiskondades viidi teatud vanusesse jõudnud lapsed peredest minema. Nad elasid kaugel nn „metsakodudes“. Nendega tegelesid preestrid, kes õpetasid noortele rituaale, jahipidamist ning kõike muud elus vajaminevat. Õppeperiood oli osa üleminekust lapsepõlvest täiskasvanuikka. Kuna arvati, et seejuures laps sureb ning ilma sünnib teine inimene — täiskasvanu, siis kogu selle tegevuse aja viibisid lapsed otsekui „teises maailmas“. Neid ei tohtinud näha suguharu teised liikmed, nad ei tohtinud süüa tavapärast sööki. Nendega käituti küllaltki karmilt. Ka „dedovshchinal“ oli siin oma koht. Ent sellesse suhtuti kui loomulikku grupi hierarhiasse, mehisuse ja tahtejõu katsetesse.

Tüdrukute katsed olid suunatud pigem kannatlikkuse ja vastupidavuse arendamiseks. Menstruatsiooni ajal oli neil keelatud inimestega suhelda, süüa ja maad puudutada. Tütarlaps pidi istuma spetsiaalses telgis, mis oli sageli vaiadele püstitatud — et „ebapuhas“ ei puudutaks pinnast.

Ühelt poolt näivad need tavad meile väga karmid. Teisalt on lastele niikuinii midagi taolist vaja. Et oleks grupp, et oleks saladus, et oleks kaugel tavalistest täiskasvanutest. Et oleks ebatavaline, et oleks kohutav ja raske, et ennast ületada. Et oleks ühine asi ja kõik oleksid vennad. Et oleks sümboolika ja rituaalid ning täpne piir „omade“ ja „võõraste“ vahel.

Kes oskab selliste vajadustega arvestada, see saab noorukitega hakkama. Kõik, kes on töötanud koolis 7.- 9. klassidega, teavad, kui raske see on. Eriti käib see poiste kohta. Neil on kogu aeg tunne, et nad ei peaks koolis olema. Nad peaksid olema seal, metsas, hüppamas, jooksmas, kaklemas, ennast proovile panemas. Pole siis imestada, et nad segavad tunde.

Kaasaegse ühiskonna jaoks on selline asi ebamugav. Lapsed peavad õppima ja õpetajate sõna kuulama.

Ent loodusseadusi ei peta ära. Kui mingid vajaduste realiseerimise viisid on suletud, leiavad need väljapääsu väärastunud vormide kaudu. Ning nii tekivadki kahtlased kambad.

Kambavaim ei ole lihtsalt kapriis. Suheldes eakaaslastega õpib nooruk võitma autoriteeti, lahendama konflikte, mõistma inimesi, üle elama reetmist, hindama truudust, valima sõpru ning elus hakkama saama.
Just see ongi nooruki põhiline tegevus, mitte aga koolis õppeainete õppimine, nagu mõnele võib näida. Isegi koolis käib ta esmalt ikka klassikaaslaste pärast. Hea õppeedukus on tema jaoks vaid vahend, kui see tõstab tema autoriteeti teiste seas. Kui aga klassis on häbiväärne olla hea õpilane, siis võib laps spetsiaalselt jätta kodused tööd tegemata, et „vastata nõudmistele“, sest valge varese roll on tema jaoks halvem kui igasugused täiskasvanute repressioonid.

Ennast otsides

Vanemaid, kes unistavad üles kasvatada sõltumatult mõtleva indiviidi, ärritab see grupi konformism. Eriti raske on neil tunnistada liidri jäljendamist, kes on intellektuaalselt madalamal astmel kui nende laps, ning kes omab ebameeldivaid iseloomujooni. Kui aga asuda seda parandama, võib vaid suhted oma lapsega ära rikkuda. Parem on lihtsalt oodata, kui kollektivismi iga asendub individuaalsuse eaga. See aga juhtub üsna varsti.

12. eluaastaks on ilmsiks tulnud peamine, millega laps siia maailma tuli — iseloom ja võimed. Nüüd, selle materjali põhjal, seisab noorukil ees oma isiksuse ülesehitamine, mis lähemas tulevikus lubab tal asuda oma elu realiseerima.

Nooruk tunnetab nüüd teravalt oma ebatäiuslikkust. Ta üritab olla parem ning kannatab võltside tunnete pärast. Siis aga otsustab: „Kui ma juba olen nii halb, milleks siis seda varjata“, ning teeb palju sellist, mida hiljem kibedalt kahetseb.

Teda ei rahulda enam kõrvalt tulevad hinnangud ning ta tahab teada, milline ta tegelikult on.

Ta hakkab teadvustama endale oma vastutust selle eest, mis temaga toimub. Varem tegutses ta hetketujude ajendil. Hiljem ei saanud isegi aru, kuidas ta küll võis niiviisi teha. Nüüd on kõik teisiti. Hetkeajendil on lihtne rumalusi teha, selle eest algab aga hiljem piinarikas protsess, et üritada mõista, miks siis ikkagi nii käituti.

Nooruki tunded ja püüdlused on vastukäivad, talle endalegi arusaamatud. Ta tahab siseneda suurde maailma, leidmaks seal oma kohta ning samas kritiseerib seda maailma ägedalt ega võta seda vastu. Pidev vajadus ennast hinnata muudab ta väga haavatavaks. Talle näib, et kõik tema ümber ei teegi muud, kui vaid jälgivad teda ning kritiseerivad tema välimust ja käitumist.

Ülemineku reeglid

Kuidas siis liikuda sellel „miiniväljal“ võimalikult väheste kaotustega? Ning kuidas jõuda välja uuele suhete tasandile oma lapsega?

Esiteks on oluline teada selle ea püüdlusi — vabaneda psühholoogiliselt vanemate autoriteedist ning teadvustada endale iseennast. Kui see meelde jätta ja sellega arvestada, ei ärrita teid enam lapse kriitilisus ja jultumus. Me ei taha ju, et meie laps hoiaks igavesti kinni meie seelikusabast ja oleks kõiges meiega ühel nõul. Seetõttu võiks tema käitumisse suhtuda teatava huumoriga. Ning nõudes viisakust ja korralikkust, ei tasu endast välja minna. Nagu ütles Mark Twain: „Kui olin 15, tundus isa mulle täieliku idioodina, kui sain aga 25, oli ta märgatavalt targemaks saanud“.

Teiseks on tähtis meelde jätta, et mitte üksnes nooruk ei muutu. Muutuvad ka vanemad. Lapse eest täielikult vastutavatest vanematest saavad vanemad noorele inimesele, keda on juba hilja kasvatada. Ta vajab nende tuge ja armastust, ent vastutab enda eest ise.

Nüüd on konkreetne võitlus juba tema, mitte vanemate oma. Vanemate ülesanne on kaasa elada, öelda toetussõnu, et noorele inimesele jõudu anda. See on kõik. Ei midagi rohkemat. Lapsepõlv on otsa saanud. Vahtkond on vahetunud. Edasi tegutseb ta nüüd ise.