Mul kujunes kindel noormees välja 15aastaselt ja kui olin 16, siis hakkasime elama seksuaalelu. Selle üle pole vast mõtet lähemalt arutleda, kuid kui olin kaks kuud 16aastane olnud, sain aru, et olen rase. Olime kasutanud kaitsevahendeid ja meie teada polnud midagi kordagi katki läinud, kuid laps oli kõhus ja kõik.

Olin šokis. Ma ei teadnud mida teha. Poiss pakkus välja abordi, kuid südames tundsin, et see poleks õige ja ma ei andestaks seda endale kunagi. Kui poiss hakkas aru saama, et kaalun tõsiselt lapse alles jätmist, hakkas ta minust eemalduma. Ühel kohutaval hetkel taipasingi, et ma olen üksinda — vanematele ma kohe rääkida ei tahtnud, sest siis oleks nad ka automaatselt teadnud, et ma elan juba suguelu. Mingi naiivitar minus soovis seda vähemalt 18. eluaastani saladuses hoida. Ma ei tahtnud isegi sõbrannadele rääkida, sest ehkki me saime hästi läbi, olin üpris kindel, et see info jõuaks nende kaudu enamate inimesteni… Lõpuks rääkisin ma oma vennale.

Mu vend on minust kolm aastat vanem ja me elasime kõrvuti tubades — õhtuti aga veetsime enamasti aega emma-kumma toas, mitte omaette. Vaatasime sarju või naljavideosid, õppisime, rääkisime juttu, kuulasime muusikat… Meil oli väga tugev õe-venna suhe. Olin siis juba umbes neljandat kuud rase ja keegi polnud midagi veel aru saanud. Ma ise nägin küll vahet, kuid et olengi selline ümaram, ei söandanud keegi midagi öelda ma arvan. Võtsin end kokku ja rääkisin vennale ära. Ta ei suhtunud minusse vastikusega ega hakanud mind sõimama. Jah, ta oli üllatunud, aga muus osas igati mõistev ja soovitas mul vanematele rääkida.

Mu vend oli vanematele rääkimisel toeks. Isa esimene reaktsioon oli ärritatus — oli näha, kuidas see uudis ajas teda närvi ja puhevile. Ema oli pigem kurvameelne, kuid otseselt vihane polnud kumbki. Isa suust kostus küll sõnu “vastutustundetu” ja “hooletu”, kuid see reaktsioon on päris mõistetav. Vihaseks sai ta aga alles siis, kui kuulis, et lapse isa oli mu maha jätnud — ta helistas mu noormehe emale ja rääkis talle pikalt ja laialt, kui vastutustundetu poeg tal on. Seda minu teadmata, kuulsin kõigest hiljem. Mu ema ühed esimesed sõnad mulle olid: “Küll me saame hakkama, oleme ju suur pere!” See oli ilus ja lausa “õnnis” hetk — sain siis aru, et ma ei pea lapsest vabanema ja saan vanematele toetuda.

Uudis šokeeris ka mu õdesid ja vanemat venda, aga halvustavat suhtumist ei saanud ma kelleltki. Kõik teadsid, et ma olen siiski korralik tüdruk. Sügisel sündiski mulle väike tütar, häll ja muu vajalik oli juba varem minu tuppa valmis pandud. Sünnitamise hetkel needsin mind rasedaks teinud noormeest maa alla, aga niipea kui väike õrn tüdruk mulle sülle anti, hakkasid pisarad voolama ja need olid õnnepisarad. Olen õnnepisaraid valanud juba üle kolme aasta. Tütar sai sügisel kolmeseks ja ta on terve oma senise lühikese elu olnud kogu perekonna silmatera. teda hoitakse ja hellitatakse, ta on armas ja terane ja minu põskedega.

Vahel mõtlen, mis oleks minust saanud, kui mu vanemad ja perekond poleks mind toetanud… Kuhu oleksin ma läinud? Kuidas saavad hakkama need tüdrukud, kes jäävad täiesti üksinda? Mina sain tänu ema toele ka gümnaasiumisse minna, aga kui oleksin lapsega üksinda jäänud, oleks ka mu haridus põhikooliga piirdunud. Tõsi, halvustavat suhtumist sain ma siiski, aga seda peamiselt võõrastelt — olin ju põhikooli lõpuaktusel viiendat kuud rase ja seda ei saanud enam “voldikeste” süüks ajada. Ka lapsega jalutamas käies sain kahtlaseid pilke, enamjaolt peeti mind aga hoopis pisikese õeks või lapsehoidjaks. Mu lapse isa on teda vaid paaril korral näinud, kuid teine vanaema on alati sünnipäeval külla tulnud ja jõuludel kingituse saatnud.

Ma tahan kõigile südamele panna, et iga “lapsena lapse saanud” ei ole kohe hooletu! Vahel asjad juhtuvad, miks, ma ei tea… Ja kallid lapsevanemad, kui teie tütar tuleb ühel päeval teie juurde teatega, et te saate vanavanemateks, siis palun mõelge enne, kui midagi otsustate või kuidagi käitute! Teile rääkimine on niigi kõige hirmutavam! Minu ema tuli ühel õhtul, kui ma teed tegin minu juurde ja ütles häbelikult, et talle tegelikult täitsa meeldib, et ta ka nüüd vanaemaks saab. Ehk hakkab see teilegi meeldima?Võin kinnitada, et vanusest hoolimata, olen ma olnud oma lapsele väga hea ema ja puudust on ta pidanud tundma vaid isast — aga kas seda puudust ei tunne ka paljud teised lapsed, ka need, kelle vanemad ei ole sugugi noored?