Töötu teeb ise endale dekreedi

 (11)
rase
Scanpix

VEEBIBEEBI: Viimane nädal on minu töötuelus taas väga asjalik olnud. Olen jooksnud nädalakese ringi nagu ennemuiste, trotsinud kuumust, vihma, veidi söömatust ja pikki tunde jalgel. Täna hommikul, mil lühike tööoleku periood sai otsa, otsustasin teha endale "dekreedi".

Muidugi, mis dekreedist ma räägin, võite te küsida. Ma olen ikka ja endiselt töötu. Lihtsalt vahepeal oli võimalus teha intensiivselt nädal aega ühe projekti raames oma erialast tööd. Noh ja eks ma ka enne seda olen üht koma teist nokitsenud. Kuid nüüd hakkab rahu ja ettevalmistus sünnituseks. Tunnen, et seda on mulle vaja. Mul nimelt pole raseduse lõpuga kaasnevast ikka veel mingisugust aimdust. Kuid vahest polnudki seda veel vaja.

Nädal aega tööstressi oli tegelikult vajalik hullumaja. Ma tundsin end taas sõiduvees. Olin vajalik ja tunnustatud. Sain kiita — mitte hea õhtusöögi ega perfektselt kasvava punu, vaid töiste saavutuste eest. Kandsin kostüüme ja valgeid särke. Kehtestasin end, murdsin läbi ja panin asju liikuma. Ja väsisin — jubedamal kombel. Pole just kerge tõsise näoga kedagi intervjueerida, kui tajud samal ajal, kuidas su sündimata lapsuke pluusi vaikselt lainetama paneb. Potsataja etles minuga kaasa. Tegin ükskõikse näo ja küsitlesin edasi. Vastaja tegi näo, nagu poleks midagi aru saanud — äkki ei märganud kah.

Pole just kerge tormata oma pea 8. kuu paunakesega mööda koridore edasi-tagasi ja oodata sabades, taotleda kohtumisi suletud uste taga ja joosta takso poeale. Jalad väsivad ja kogu aeg tahaks istuda. Kuid ma ei lubanud endale ühtegi nõrkuseilmingut. Kasutasin nahaalselt kõiki käsipuid, estakaade jms asju korraks tagumiku toestamiseks. Ja muidugi kandsin kogu selle aja korralikult seljatuge. Jumalik asi, ausõna.

Ja muidugi kandsin kõikjal kaasas natuke kommi ja müslitahvlikesi. Ja juua. Ja kandsin madalaid sportlikke kingi. Mille tulemusel oli pärast pingelist tööpäeva hoopis meessoost kolleegil halb olla, mitte suure kõhuga minul. Tema, vaeseke, oli lauspäikese käes täiesti söömata ja joomata jäänud, samal ajal, kui mul oli näksimist. Noh, eks ma jagasin oma varusid temaga.

Kolleegid-partnerid suhtusid minusse väga hästi. Eriti hoolitsevaks muutusid nad siis, kui vaikselt teatasin, et mulle pole vaja eritingimusi luua. Ega ma neilt palju oodanudki. Vaikne pilk selja taha, istmepakkumine, ajaraiskamisest hoidumine — need on elementaarsed asjad. Jooksin ma nendega võrdselt — see pole nende süü, et projekti kaasas end ka lapseootel naine. Kui ma tahtsin asja teha, pean ma olema valmis selleks, et mul tuleb teistega võrdselt pingutada. Ja ma tahtsin — kogemuse, renomee ja vahelduse pärast.

Kuid ma olin ka kõiki hoiatanud, et niipea, kui mul hakkab halb, tõmban ma enda osaluse välja. Ehk siis ma tunnetasin suurepäraselt oma piire ning ei üritanudki neid ületada. Teatud magusama osa projektist, mille nimel ma oleks varem veriselt võidelnud, andsin teadlikult noortele meestele. Las jooksevad ja rabavad. Saatuse irooniana — sain sama tulemuse ka rahulikumalt võttes. Kummaline seaduspära — vajalikud asjad tulevad soovides sinu juurde ka siis, kui sa ise neil meeleheitlikult järel ei lidu.

pregnancy due date

Potsajata tundis end üldjoontes hästi. Vaid õhtuti, kui ma olin surmani ja siis veel enam väsinud, ei tahtnud ta kuidagi maha rahuneda. Just magamamineku ajaks reserveeriti mulle korralik mürgeldamisralli, mis ajas tõsiselt meeleheitele. „Kellesse see laps küll on,“ oigasin, kui hoobid ei tahtnud raugeda. Abi tuli üsna ootamatust kohast — tulevase isa silitustest kõhule. Rahu tuli peaaegu kohe. Ja paar korda elasin päeval üle tõsiselt valusad toonused — kuid lugesin, et need on minu raseduse kaugusel vägagi normaalsed. Nii et ilma paanikata!

Täna hommik on aga siis üle nädala esimene, kus saab jalad seinale panna ja ma naudin seda täiega. Seljas on vaid Vietnamist toodud liblika-särgike, avar ja mõnus. Võtan juba kolmandat tundi aeglast pruukosti ja näpin laisalt arvutit. Ja mõtlen, hmm, kuhu võiks minna jalutama. Ja siis võib-olla ostlema. Potsatajal pole veel voodiriideid, magamisriietust ja mütsikesi-papukesi. Miski kena soojem suvekombekas võiks kah olla. Muud olen juba jõudnud piisavalt kokku hamsterdada.

Ees ootavad kaks viimast kuud enne mu lapsukese sündi. Vähesed lapsed sünnivad õigel ajal, Potsatajagi võib end mu kõhust vabadusse võidelda ka varem või hiljem. Plaanin üles otsida kõik oma sõbrad, lastega ja ilma, istuda nendega piknikel ja arutleda maailma asju. Olla ohtralt koos oma ema ja isaga. Käia perekoolis ja rasedate joogas. Panna kõik Potsataja asjad valmis. Lugeda ja vaadata häid filme. Puhata. Minna metsa lilli korjama. Magada pikalt oma kallima kõrval.

See on aeg vaadata iseendasse, leida sealt uus maailm ja sellega harjuda. Kohandada see välismaailmaga ja saavutada tasakaal. Kõik selleks, et jääda iseendaks kogu kestva ja saabuva muutuste virrvarris.