Harjumus küüsi närida on loomult neurootiline nähtus ning viitab sellele, et ilmselt on laps pidevas stressiseisundis. Põhjusi on mitmeid.

Eelkool. Paljud lapsed käivad lasteaia kõrvalt ka eelkoolis. Sageli on sealne tegevus organiseeritud nii, nagu see toimub päris koolis. See aga ei vasta eelkooliealiste laste vastuvõtuvõimetele ega ka mitte füüsilistele vajadustele. Selliste kursuste kasu on kaheldav, ent jõudu röövivad need lapselt tublisti. Just sealt saavad alguse ka koolihirmud — lapsed kardavad, et nad „ei vasta“ nõuetele. Nõuetele vastata on aga raske, sest õppetunni vorm ei sobi neile veel. Kevadeks on eelkoolis õppinud lapsed olnud pideva pinge all. Ja nii on hakatud küüsi närima — see on viis end „elavana“ tunda …

Liiga kõrged nõudmised lasteaias. Küünte närimine hoogustub pahatihti enne lasteaias toimuvaid pidusid. Tegelikult on see pidu lapsevanemate jaoks. Lastele on see aga raske koorem. On ju kummaline, et juba sügisel hakatakse õppima laule talvest ning harjutama lumehelveste tantsu. Kohe pärast jõule asutakse aga kevade laule õppima. Lasteaia muusikatundides ei tutvustata lastele just eriti muusikat. Õigem oleks neid tunde nimetada „ettevalmistusteks pidudeks“, mis tegelikult on üks pidev dressuur laulu ja tantsu vormis. Kõige suurem mahv langeb lasteaia viimase rühma õlgadele, kuna nemad on harjunud juba pikka aega laulma ja tantsima. Ometi on see kõik lastele raske ning nad asuvad oma seesmisi pingeid maha võtma endale haiget tehes. Ees aga terendab peamine katse — lõpupidu …

Kooli perspektiiv. Kogu eelneva aasta jooksul enne kooli on laps ümbritsetud pidevate juttudega tema tulevikust. Ja enamasti mitte just kõige rõõmsamatel lainetel. „Lähed kooli, küll seal õpetatakse, kuidas käituda.“, „Koolis juba ei tembutata!“, „Mis hinnete peale seal õppima hakkad?“, „Harjuta juba praegu, muidu saad koolis vaid kahtesid!“. Just sellised jutud ümbritsevad nüüd last. Seda kõike kuuleb ta lasteaias, eelkoolis ja ka kodus. Kui seda juhtub kodus, siis tuleb selline asi kohe lõpetada. Midagi hullu koolis ei ole, eriti kui pole hirmutavaid ootusi.

Teised närve mõjutavad faktorid. Loomulikult võivad lapsed vanemate loal mängida arvutimänge, kuid neid peavad täiskasvanud kontrollima. Parem on vältida vägivalda ja julmust sisaldavaid multikaid ning mänge. Sageli tekitavad ka päevauudised hirme ja agressiivsuse elemente, mis tegelikult võivad pöörduda lapse enese vastu. Sealt jõuame jällegi küünte närimise juurde.

Nõuanded

1. Tee kindlaks faktorid, mis su lapse närviliseks teevad ja võimalusel väldi neid. Kui laps läheb eelkooli, võiks eelnevalt minna psühholoogi juurde konsultatsioonile, et selgeks teha, kas tal võivad olla ärevusprobleemid või mingid hirmud. Edukus koolis sõltub sellest, kui arenenud on lapse vastuvõtuvõime, mälu, tähelepanu, mõtlemine, kujutlusvõime, aga ka käeline tegevus. Olles teadlik ohtudest, saab neid vältida.

2. Mängi lapsega liikumismänge, mis aitavad tal pingeid ja agressiivsust maandada. Abiks on ka sport ja jalutuskäigud. Nii väheneb lapsel tahtmine oma küüsi piinata.

3. Kasuta enesemassaaži ja õpeta seda oma lapsele. Näpuotsad on meie keha väga tundlik piirkond. Kui on probleeme küüntega, siis tuleb sellele alale pöörata tähelepanu, ent teistmoodi. Masseeri ringliigutustega sõrmi ja varbaid. Laps saab uue kogemuse, kui suhtub hoolikalt oma kehasse.

4. Kui küünte närimisele pöörata tähelepanu, siis delikaatselt. Riielda ei tohi lapsega tõesti. Ta peaaegu ei teadvustagi endale oma tegevust, sest see toimub automaatselt. Ent siiski tuleb sellele ka tähelepanu pöörata. See peab toimuma positiivses võtmes: „Kahju, et sinu küüned kannatavad nii väga! Kui tore oleks, kui need oleksid ilusad ja korralikud“.

5. Lülita sisse motivatsioon. Jutt käib ju tüdrukust. Näita talle fotosid kenast maniküürist ja pediküürist. Ka lastele tehtavast. Näita, kui ilusad võivad küüned olla. Luba, et ostad talle maniküüri tarbed, kui ta küüned kasvavad. Ürita kohe teha hügieenilist maniküüri. Pärast seda võta abiks õli, ning just siis tuleb kasuks koduse massaaži kogemus. Kogu see protseduur kokku võib anda positiivse tulemuse.

Allikas: Psihhologija