Miks? Väga lihtne. Meil on soov, et lapsed sünniksid siia ilma siis, kui nende vanematel on teadmine, et nad suudavad lastele pakkuda võimalikult head elu ja samas on oma suured unistused täidetud. Ärge saage valesti aru, ma usun, et lastega saab ka kõike teha, aga kui lapsed sünnivad, on nemad siiski väärt täit tähelepanu. Meile meeldib unistada, ringi rännata, teha spontaanseid asju. Me oleme oma pidutsemised saanud tehtud ja ilmatu tore on reede õhtul kahekesi kodus olla. Või sõita Eestimaad avastama just siis, kui pähe tuleb. Tahaks veel maailma näha, käia kaugel ja lähemal. Ja tahaks oma kodu, kus on lapike muru, trepp ja vähemalt kaks magamistuba.

Jah, need on ilusad unistused, kuid need täituvad vaid siis, kui nende poole püüelda. Meie oleme otsustanud, et tahame väga lapsi, kuid alles siis, kui oleme meie jaoks olulised asjad saavutanud. Eks see ole omamoodi motivaator ka — mida rutem suured unistused täidetud saavad, seda rutem tuleb ka “korralik” pere. Ja see on meie otsus. Sellest ei peagi kõik aru saama. Eks igaüks peab elama nii, nagu ta ise tahab ja oskab ning mina ei heida midagi ette neile, kes otsustavad saada noorelt lapse(d) või enne lapsed ja siis muu.

Aga oi kui tihti küsitakse etteheitvas toonis, et mis teil siis viga on, et ikka veel lapsi pole? Kaua te ootate sellega? Olen mõelnud igasuguseid vaimukaid vastuseid nendele küsimustele, kuid tegelikult ei ole see ju kellegi teise asi. Ega kellegi hurjutamine ega sund ei pane mind sünnitama enne, kui minu enda jaoks on õige aeg.

Riigi või kohaliku omavalitsuse toel pole minu seisukoha kujundamisel suurt rolli olnud. Muidugi on mul hea meel, et Eesti riik võimaldab lastega 1,5 aastat kodus olla ja et üldse on olemas munitsipaal-lasteaiad. Saaks ka ju nii, et lapsed on igaühe enda “lõbu” ja lasteaia maksad ka ise kinni — paljudes riikides nii ongi ja ometi sünnib ikka lapsi.

Üleliia ei muretse ma ka selle pärast, mis saab siis, kui ma peale lapsega kodusolemist kunagi jälle tööle lähen — kui mulle on leitud asendaja, küll leian ka mina uue sobiva koha. Lapsed on siiski pere sügavalt isiklik otsus ja süüdistada riiki selles, et neid ei saada, tundub vale. Ja kui see pisike kodanik peaks otsustama meie plaanidest mitte kinni pidada ja tulla meie hulka varem, siis ta on oodatud. Lihtsalt ta ei saa kohe oma tuba ja murulappi, kus maailma avastada ning peab võib-olla oma esimestel eluaastatel keskmisest rohkem ringi reisima.