Väga tähtis lugu kõikidele vanematele: kuidas kaitsta teismelist?

 (9)
Väga tähtis lugu kõikidele vanematele: kuidas kaitsta teismelist?
Shutterstock

Mis siis meie lastega lahti on? Miks nad tahavad oma elu lõpetada?

OHTLIK IGA

Arvatakse, et kalduvus enesetapule on iseloomulik psüühiliste häiretega inimestele. Kui laps on midagi endale teinud, siis see tähendab, et tal „ pole peas kõik korras”. Ent see pole sugugi nii.

Teismeliste iga on iseenesest küllalt „suitsiidiohtlik”. See on üks kõige pikemaajaline kriis elus. Armas sõnakuulelik laps, kes õppis hästi, hoidis emal käest kinni, on äkki muutunud täiesti juhitamatuks.

Selles eas muutub kogu organism. Luud, lihased, veresooned ja süda kasvavad ebakorrapäraselt. See kõik võib põhjustada pearinglust, nõrkust, vererõhu kõikumist. „Hormoonid mängivad”, seksuaalne energia on meeletu. Endokriinne süsteem edestab arengus närvisüsteemi. Erutusprotsessid takistavad pidurdusprotsesse.

Ent peamine teismelise kriisi konflikt eksisteerib tema „mina” ja välisilma vahel. Püüdes saada täiskasvanuks, teravdab teismeline tahtlikult vastuolusid, nõuab oma õigusi, ei kannata, kui tema isiklikku ruumi tungitakse. Ta tahab olla iseseisev ja sõltumatu. Kõik see häirib psühholoogilist tasakaalu. Siit ka kangekaelsus, negativism, protest, demonstratiivne sõnakuulmatus, riiud ja skandaalid.

Seotud lood:

Põhjused. Enesetapp on terve põhjuste kompleksi tagajärg. Lisaks nähtavatele põhjustele, mis tõukavad lapsi enesetapule (lähedase inimese surm, vägistamine, planeerimatu rasedus, konfliktid vanematega ja koolis, vastamata armastus), on ka sügavamal olevad põhjused. Kõige tähtsamad neist on psühholoogiline hellitatus, sisemise motivatsiooni puudumine ning armastuse ja tähelepanu defitsiit.

Psühholoogiline hellitatus. Tundub, et on võimatu üles kasvada nii, et keegi sind ei lööks, solvaks ega tõukaks. Ent me üritame teha kõik selleks, et meie laps ei puutuks iialgi kokku jõhkruse, ebaõigluse ja vägivallaga. Loome teadlikult talle maksimaalselt ohutu keskkonna. Jälgime igat ta samu ning üritame kõike ette näha.

Ent selle tulemusel pole lapsed üldse valmis ebameeldivateks üllatusteks ja pettumusteks ning elavad just seetõttu seda kõike valuliselt üle. Igasugune ebaõnn näib neile tragöödiana. Psühholoogiliselt hellitatud lapsed ei tule oma probleemidega toime. Ning enesetapp näib neile kõikide probleemide lahendusena.

Sisemise motivatsiooni puudumine. Meie lapsed ei tea, mis on frustratsioon. Üritame rahuldada kõik nende soovid. Meie jaoks on lihtsam midagi osta või lubada, kui selgitada, miks me ei soovi seda teha. Kui aga kõik on nii kergesti kättesaadav, ei tunneta lapsed seost oma jõupingutuste ja saadud tulemuse vahel. Neil pole rahuldamatuse kogemust. Nad ei õpi ootama, kannatama, ületama. Kui vanemad pole õpetanud, kuidas kujundada sisemisi stiimuleid, haarab last igavus, tühjuse tunnetamine ja siis on ka depressioon kiire tulema.

Kui pole seesmisi stiimuleid, otsivad teismelised väliseid. Nad lisavad neisse eredust või asendavad tasahaaval millegi hoopis uuega, mis nende kujutlusvõimet erutab. Koosviibimised, narkootikumid, alkohol, hasartmängud ja muud ohtlikud lõbustused.

Armastuse ja tähelepanu defitsiit. Teismelise iga on iga, mil laps vajab rohkem kui kunagi varem, oma vanemate armastust. Kuigi räägib hoopis vastupidist juttu. Sel moel tahab ta justkui veenduda, et teda armastatakse sõltumata tema õppetulemustest, väljakutsuvast käitumisest ja sellestki, kas ta näol on vistrikud või mitte.

Vanemad aga paraku ei mõtle eriti sellele, kui keerulised protsessid lapse organismis toimuvad ning miks tema tujud aina vahelduvad. Samas keskendutakse lapse käitumisele, mis ärritab. On keeruline aktsepteerida „uut” last. Ning selle asemel, et püüda teda mõista, hellitada ja soojendada, püüame talle kohta ette näidata — me noomime teda ja ähvardame. Kõige kurvem on aga see, et me ei suhtu oma lapse probleemidesse tõsiselt. Need näivad ju nii tühistena.

OHUMÄRGID

Jutud surmast. Laps räägib alatasa, et teeb endale lõpu peale.

Loe veel

Järsud muutused käitumises. Teismeline sõi alati hästi, järsku aga loobub söömisest. Magas hästi, nüüd ei maga. Pööras alati tähelepanu oma välimusele, nüüd on endale käega löönud.

Reaalsusest lahkumine. Noorukid lausa elavad tänapäeval internetis. Ühed mängivad mänge, kus kangelased saavad surma. Teised on ühinenud ohtlike lehekülgedega, mis propageerivad enesetappe.

Katse end tappa. Sageli tapavad lapsed end teisel katsel. Seetõttu on väga oluline pöörata tähelepanu esimesele katsele. Statistika järgi teevad lapsed teise katse 100-120ndal päeval pärast esimest. Seega tuleb olla äärmiselt valvas.

Enesehävitamine. Nooruk hakkab jooma, narkootikume tarvitama, segab alkoholi narkootikumidega. Nende ainete mõjul kaob enesekontroll ning reaalsus on moonutatud. Sellises seisundis võib suitsiid näida ainsa võimaliku väljapääsuna keerulisest olukorrast.

KAITSESTRATEEGIA

Paraku ei saa üleminekuiga ära jätta. See on katsumus kõikidele — lastele endile ja täiskasvanutele. Kuidas siis ilma kaotusteta hakkama saada? On olemas kolm kuldreeglit.

Kehtestada piirid.

Laps vajab piire ja keelde, et aru saada, kuidas tuleb käituda. Sageli käituvad lapsed tahtlikult väljakutsuvalt (vargused, teiste asjade rikkumine, suitsiidikatsed), et proovida, kui kaugele üle lubatud piiri võivad minna. Selline käitumine on alateadlik üleskutse täiskasvanutele: riielge, öelge, et kaugemale ei ole enam võimalik minna! Täiskasvanud aga peavad kustutama kõikelubatuse ja karistamatuse tunded. Samas ei tohi piiranguid ka liiga palju olla.

Anda vabadus

Vanemate poolt kehtestatud piiride raames peavad lapsed tundma end vabana. Tarvis on anda lapsele võimalus igavleda, unistada, logeleda. Temaga pole tarvis iga tühise asja pärast norida, tema asjades ei tohi sorida, tema tuppa ei pea trügima igal ajal, tema valikutesse (raamatutesse, filmidesse, muusikasse, sõpradesse) tuleb austusega suhtuda.

Armastada ja toetada

Kui me mõistame, mis meie lastega toimub ning miks nad just selliselt käituvad, ärritume vähem. Me ei pruugi lapsega nõustuda, me võime teda hukka mõista ja karistadagi, ent ta peab teadma, et me armastame teda alati. Lihtsalt sellepärast, et ta on meie laps. Ning esimene, kelle poole ta võib kriitilistel hetkedel pöörduda, on tema perekond.

Loomulikult peab olema äärmiselt ettevaatlik. Peame alati olema valvel SOS signaalide suhtes, mida nooruk meile saadab. Ent ettevaatlikkusest on vähe. Laps peab olema ümbritsetud armastusega, et ta iialgi ei kardaks ning oleks kindel, et oleme alati tema kõrval. Oleme harjunud lastele heldelt raha jagama, ometi tuleb eelkõige õppida jagama neile aega ja hingejõudu.

Allikas: Psihalogija