Kena on ju öelda, et lapsed elu õied ja perekonna alustalad ja mis kõik veel - aga viimasel ajal tunnen ümberkaudsete ning ka võhivõõraste võsukesi vaadeldes, et pagan võtaks, midagi on tänapäeva lastega ning nende vanematega juhtunud.

Oli aeg, see polnudki nii väga ammu, umbes kümmekond aastat tagasi, kui vanematel jätkus viitsimist ja söakust oma lapsi keelata - lärmamise, rumalasti rääkimise, kinos või teatris möllamise, poes kauba näppimise, jonnimise (ehkki kasu sellest polnud) jne jne eest.

Ja mis põhiline - lapsed ei rääkinud siis täiskasvanute jutule vahele. Ootasid kannatlikult ära, kuni suured omavahel räägitud said, mis siis, et vahepeal vehkisid käega nagu koolitunnis, hüplesid jalalt jalale või olid niisama kannataja näoga - vähemalt ei lõuanud poolele jutule vahele.

Nüüd on aga nii, et ausõna, minu tutvusringkonnas ei tule vist esimese hooga pähe ühtegi 3-10-aastast last, kes suudaks vaikselt täiskasvanute juttu pealt kuulata. Küll käutsub ta midaqi sobimatut omalt poolt sekka, küll vahutab midagi omast maailmast. Ja mis kõige hullem - paistab, et peale minu ei häiri see kedagi - ei lapse ema-isa, teisi lapsevanemaid, lasteaiakasvatajaid.

Kas see käib mingisuguse moodsa lastekasvatuse teooria juurde, et niipea, kui titt on rääkima õppinud, peabki ta vahetpidamata rääkima? Koledal kombel viskab üle, kui olen kuhugi lastega perre külla kutsutud, aga täiskasvanud omavahel suhelda ei saa, sest pidevalt võtavad sõna lapsed - küll on neil vaja rääkida, mis saade telekast kohe hakkab, küll peab takka kiitma nende lemmikmultikaid - no enne ei jäta rahule.

Ja kõik see toimub ema-isa nõusolekul! Neile lausa meeldibki see, et nende rääkida oskav laps käituda ei oska!

See pole ju mingi titekate sünnipäev, kus kehtivadki laste reeglid.

Kui ma esialgu üritasingi paari lause vahel öelda, et oota nüüd, suured lõpetavad oma jutu ära, siis räägid oma asju, ei lugenud see midagi - justkui lapse sõnadel oleks eesõigus. Mul ei kõlba ometi teiste lapsi keelama ja õpetama hakata! Õudne - ma ei tunne oma sõpru-tuttavaid ära, omal ajal olid nad ju normaalsed inimesed? Miks nad ei kasvata oma lapsi! Miks nad ei keela - kardavad laste silmis populaarsust kaotada või mis?

Needsamad pläralõuad lärmavad ja mulisevad vähimagi häbitundeta mujal ka, näiteks kauplustes. Hea veel, kui ema talle vaikse häälega ütleb, et "Tibu, täna ei osta üllatusmuna" või et "kullake, kodus on ka jäätist".

Samamoodi tassitakse oma ülijutukas võsuke kinno ja teatrisse (ma ei mõtle lasteetendusi), et siis teiste külastajate pahaste pilkude all oma lõugavat titte imetleda - mis siis, et ülejäänud saalitäie teatri- või kontserdielamus on häiritud ning näitlejatel laval paha olla.

Mõnikümmend aastat tagasi rääkisid peenemad emad ka vabakasvatusest - kuidagi oli vaja ju oma laste hullu käitumist õigustada. Ning teised emad muigutasid põlglikult suud, sest vabakasvatus polnud ju midagi muud kui kasvatamatus. Sama on praegu - ärge tulgegi rääkima indigolaste põlvkonnast või moodsast kasvatusest - lapsi peab keelama ja manitsema ning tegema selgeks, mida tähendab ütlus, et laps räägib siis, kui kana pissib.

Sõna-sõnalt seda muidugi võtta ei saa, aga teinekord tahaks ikka kõrvu puhata küll, kui lastega perre satud.