Valetamine, varastamine ja agressiivsus: ma ju kasvatasin oma last õigesti, miks ta käituda ei oska?

 (36)
KOOL, ÕPILASED, VÄGIVALD, LAPSED, HINDED
KooliõpilasedFoto: JOOSEP MARTINSON

Sageli tundub lapsevanemale, et ta on justkui kõik õigesti teinud, kuid ometi käitub tema võsuke nii nagu ei tohiks. Miks see nii on?

1. Miks laps valetab?

Laps räägib vahel asjadest, mida tegelikult ei ole olemas ning sündmustest, mis polegi aset leidnud. Ta ei valeta, vaid fantaseerib — mõtleb välja inimesi ja olukordi. Sellised fantaasiad annavad tunnistust lapse rikkast kujutlusvõimest ning andest. Andekad fantaseerijad tekitavad tavaelus oma vanemates uhkusetunde. Kui juba 5-aastane jõmpsikas võib välja mõelda, et tema juurde on tulnud suur võlur, siis ehk 15-aastasena suudab ta mõne huvitava seiklusjutu kirjutada, kindlustades niiviisi oma tuleviku.

Hädavale. Valeks ei nimetata tavaliselt ilmselgeid väljamõeldisi, vaid neid, mis sarnanevad tõele ning mõeldakse välja selleks, et vältida karistust halva teo eest. Või siis vältida mingit kohustust, mille täitmist on keeruline kontrollida. Näiteks käte pesemist enne sööki jms. Vahel juhtub ka nii. et laps, kes kasvab üldise jumaldamise atmosfääris, valetab ning tunnistab, et võõra töö tulemused on tema omad. Selliselt tahab ta välja teenida järjekordset vaimustuse puhangut.

„Nagu kõik teised“. Keerulisem on olukord juhul, kui laps valetab isegi siis, kui vale ei too talle silmnähtavat kasu. Sellise juhtumi puhul aitab vaid laste psühholoog vastata küsimusele: „Miks ta seda teeb?“. Põhjus peitub siin reeglina peresisestes suhetes ning seda on pealtnäha raske kindlaks teha. Kui peres valitsevad topeltstandardid ning silmakirjalikkus, peegeldub see päris kindlasti lapse käitumises. Ja kuigi laps ei suuda mõista pereliikmete keerulist käitumist, näeb ta siiski valelikkust ning õpib samuti valetama, et elada „nagu kõik teised“.

Seotud lood:

Igasugune vale, kui süütu see ka ei tundu, viitab vigadele lapse kõlbelises kasvatuses. Seetõttu on vanemad kohustatud sellele kindlasti tähelepanu pöörama. Ent on kasutu riielda lapsega valetamise pärast. Tema lähtub hoopis teistest motiividest kui täiskasvanud. Andes lapsele talle arusaadava hinnangu tema teo eest, õpetavad vanemad talle, kuidas orienteeruda selle maailma reeglites ja kõlbelistes väärtustes.

2. Lepi õigesti kokku!

Kui oled otsustanud oma 4-aastase lapse mänguasjade poodi viia, ära imesta, kui nähes sellist suurt hulka mänguasju, kaotab ta võime kuulda ja millestki aru saada. Ta haarab kõike korraga riiulitelt ja anub: „Osta, osta“ sellise näoga, otsekui sõltuks sellest tema elu. Lapse jaoks ongi see nii. Ta ei oska oma tegu vaadelda teiste silmade läbi. Mõttetu on talle öelda: „Mis sa arvad, mis juhtuks, kui kõik käituksid nagu sina?“. Laps ei suuda nii globaalselt analüüsida. Paremini sobivad sellised argumendid, mis puudutavad tema isiklikke huvisid: „Järgmisel korral sind sellesse poodi ei lasta, siin ei tohi kisada ega karjuda“.

3. Kui väikelaps võttis võõra asja

• Ürita aru saada, kas see tegu oli juhuslik või sihipärane.
• Oluline on lapsele seletada vahet mõistete „enda“ ja „võõras“ vahel. Ja ka seda, miks ei tohi võõrast võtta.
• Aita lapsel võetud ese tema omanikule tagastada. Kindlasti mine koos temaga ning toeta teda moraalselt.
• Laps peab aru saama, et enne kui võõrast asja võtta, tuleb selle omanikult luba küsida.
• Õpeta eristama ühiskondlikku omandit isiklikust.
• Tee talle selgeks, et ta peab oma tegude eest vastutama. Õpeta talle, et ta peab õigeaegselt oma isiklikke vigu tunnistama ning püüdma tekkinud olukorda parandada. Ja seda mitte alles siis, kui teised hakkavad teda varguses süüdistama.

4. Lahusolek emast

Kui laps reageerib tormiliselt ema lahkumisele, on sellele lihtne seletus. Lapse peamine arengu faktor tema elu esimestel aastatel on tema seotus emaga. Ema äraolekul tunnetab ta ärevust. Oma vanuse tõttu ei ole väikene veel võimeline aru saama ema sõnadest, et ta tuleb varsti tagasi. Laps tunneb, et kui ema ära läheb, ei tule ta temata enam toime. Seetõttu võiks proovida ära minna „märkamatult“, paludes seda, kes lapsega jääb, tema tähelepanu kõrvale juhtida. Vanemat last aitavad tavapärased hüvastijätu rituaalid. Siis, kui ema tagasi tuleb, võiks ta lapse mõneks ajaks sülle võtta ja temaga jällenägemise rõõmu jagada. See kinnitab lapse usku, et ema tuleb alati tagasi.

5. Loeme koos

Raamatut lugedes tuleks kindlasti koos lapsega loetut arutada ning üritada lugu ümber jutustada. Nii saab teda õpetada oma mõtteid selgelt väljendama. Siis ei tule hiljem ka koolis suuliste vastustega probleeme. Kui küsitled teda, ära jää rahule vaid „jah“ ja „ei“ vastustega. Küsi, miks ta just nii mõtleb, aita tal mõte lõpuni viia. Harjuta teda, et ta jutustaks sündmustest õiges järjekorras ning analüüsiks toimuvat.

6. Peres kasvab sangviinik

Flegmaatikutest vanemate jaoks on sangviinikust laps liiga kiire. Tema stiihia on seal, kus läheb vaja kiirust, kus on järsud käänakud, kus arvestus käib sekundite peale. Ta orienteerub olukorras kiiresti. Tõkkest hüppab üle või astub lihtsalt ümber, kuna on väga paindlik. Sama paindlik on ta ka emotsionaalselt — lülitub kiiresti ümber naerult pisaratele ja vastupidi. Sangviinik tegeleb paljude asjadega, leiab, kaotab ja leiab taas, armastab ja unustab, süttib kergesti, ent kustub sama kiiresti. Ta on seltskondlik ning leiab ühise keele igaühega, sealhulgas koleeriku ja flegmaatikuga. Loodus on määranud ta nende vahel olema ning tegema seda, milleks nemad pole võimelised. Ta teab oma väärtust ning usub endasse. Loodus on kinkinud talle ka sellised suurepärased eeldused, et ta oleks see, kes esimesena ohtu märkab ning võitlusse astub. Ta jõuab kõik ning reageerib silmapilkselt kõigele. Tema enesekaitseinstinkt on kustutatud ja piiratud, nagu ka koleerikul. Ent, kui koleerik ei hooli ohust, siis sangviinik eeldab, et suudab olukorrast pääseda. Ta ei suuda paigal püsida, samas on temas kõik harmooniline.

7. Agressiivne laps

Oled märganud, et su laps on agressiivne ning mängib sageli agressiivseid mänge. Mida teha?
• Kõrvalda last ümbritsevast maailmast agressiivsus (karistused, agressiivsed eakaaslased, filmid, jämedad ütlused vestluses jne)
• Aita teda, et ta õpiks kontrollima oma negatiivseid emotsioone.
• Kui laps võtab mängus enda peale agressiivse rolli, siis kaitseb ta end reaalse elu agressiivsuse eest, kompenseerib oskamatust suhelda, maskeerib selliselt oma häbelikkust.
• Pöördu sagedamini tema kui võrdse poole, et õigel ajal märgata „häirekella“ ning mõista, mis on selle põhjus.
• Ära karista last agressiivse käitumise pärast. Sinupoolne agressiivsus provotseerib tema agressiivse käitumise kinnistumist. Ürita ta tähelepanu kõrvale juhtida. Alles siis, kui ta on rahunenud, alusta jutuajamist.
• Jälgi, et sinu sõnad ja teod ei erineks üksteisest. „Kakelda on inetu“, ütleb isa. Ent pärast lapse riidu oma sõbraga, õpetab: „Talle oleks tulnud vastu anda“.
• On täiesti mõttetu karistada agressiivsuse eest. See vaid süvendab probleemi. Tarvis on otsida põhjust.

Allikas: Ženskije Sovetõ