Vanavanemad, palun andke meile aega!
Mõtlesin ja mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et kevadel, kui lapsel vanust pool aastat ja ka sellepärast, et enne tuleb majas mõned ümberkorraldused teha. Kevad on minu jaoks alati olnud millegi uue algus. Taas kord ainult mehega kahekesi ühes toas magada tundub praegu kauge unistus. Olen päris veendunud selles, et igaühel meist peab olema oma nurgake, kus end välja puhata. Ema ja isa peavad saama olla mees ja naine.
Mõte on mul päris ilus, aga kuidas praktikas asi võiks välja näha, ei oska ma veel aimatagi. Siiani on laps küll ilusti üksinda toas magama jäänud ning kisa on pigem erand. Samas kardan hammaste tuleku perioodi, siis vist võib rahulikest öödest vaid unistada. Praegu on juba lapse olekust näha, et kihelevad igemed teevad talle liiga ja vahepeal nutab haledalt.
Kui lapse arengust rääkida, siis ühel öösel ärkas ta pool kaks üles. Jube kangutamine käis varajaste hommikutundideni välja. Ma arvasin, et ta on lihtsalt unetu, kuid hiljem selgus, et tema otsustas hoopiski keset ööd keerama õppida. Ja varajasel hommikul keeraski ta end üle parema õla kõhult seljale. Uskusin, et kõik juhtus kogemata, aga päeval ta jätkas oma tegevust. Nii et nüüd ta enamiku ajast kiljub ja tahab kõhuli olla, eks see on uus ja põnev olukord talle. Kogu maailm on ju nüüd hoopis teistsugune. Et laps võib ka uusi oskusi keset ööd omandada, oli mulle suureks üllatuseks.
Last kasvatades ei saa üle ega ümber vanavanemate rollist lapse elus. Tean ma ju enda vanemaid kui ema ja isa ning mehe omad on siiani olnud lihtsalt ämm ja äi. Aga nüüd on nad hoopis uutes rollides. Tütrekesel on õnne omada kahte vanaema ja vanaisa. Suhted on mul pärast lapse sündi kõikide osapooltega muutunud.
Oma vanematega, eriti emaga olen lähedasemaks saanud ja see on nii hea. Varem on ta olnud selline suur korraldaja, kes ei andnud mulle kunagi hingamisruumi. Minu üllatuseks jättis ta pärast lapse sündi mulle puhkamiseks ja kohanemiseks aega, surus oma uudishimu alla ning külastas meid esimesel beebisünnipäeval.
Ämm seevastu tuli juba järgmisel päeval pärast sünnitust haiglasse ning nad olid äiaga kohal katsikuid pidamas ka päev pärast haiglast koju saamist. Mina olin väsinud ja räsitud. Katsikutele ei olnud ma üldse mõelnudki ja ei osanud külalisi oodatagi. Mehel oli oma vanevanemate kohaololeku üle muidugi siiralt hea meel. Mina olin kuidagi eeldanud, et inimesed, k.a vanemad annavad aega kohanemiseks. Suutsin nende terve külaskäigu aja vaid mõelda magamisest. Saan aru, et iga uus ilmakodanik ja veel esimene lapselaps võib tõelist eufooriat tekitada.
Mina tõmbusin selle kõige peale krampi, sest polnud jõudnud veel iseenda mõtteid korrastada, kui pidin juba hakkama vastama ämma ja äia küsimustele. Minul ei olnud suud peas öelda, et ei soovi külalisi ning mehe vanemad ei andnud meile rohelistele aega kohanemiseks. Seetõttu olen nüüd nendega kohtunud harvemini, raske on neid endale ligi lasta. Mees ja laps käivad koos neil külas ja see on tore, ise hoian madalat profiili.
Emad, kuidas teie suhted on vanematega pärast lapse sündi muutunud?
