Väsinud ema: pean oma beebi üliaktiivsete ja pealetükkivate vanaemade eest ära peitma
Ma poleks iialgi arvanud, et pean oma lapsukest hakkama ema ja ämma eest peitma, kuid just nii on minuga juhtunud. Kõik algas juba enne lapse sündi, kui minu ämm nõudis, et tema peab kindlasti olema esimene inimene, kellele vastse ilmakodaniku sünnist teada antakse. Nii sai muidugi ka tehtud ja loomulikult lendas ämm ülihelikiirusel seejärel haiglasse kohale, et titte katsuma tulla.
Muidugi lootsin ma, et titevaimustus läheb lapse kasvades lähisugulastel üle, kuid… ohh ei. Lausa vastupidi! Kohe esimestel kuudel nõudsid nii minu kui mehe vanemad, et käiksime igal võimalusel neil külas, ööbiksime nende juures ja veedaksime seal kohe päevade kaupa aega. Ega me siis kitsid ei olnud ja muidugi läksime, sest tundus väga tore, et vanavanemad lapselapse vastu nii palju huvi üles näitavad. Juba siis häiris mind mõte, et külas olles ei õnnestu mul endal oma imikut praktiliselt hetkekski sülle saada, kuna vanavanematel on vaja kogu suguseltsile meie last eksponeerida ja sugulased lausa kisklesid pidevalt lapse hoidmise õiguse ja järjekorra pärast. Ometi tundsin tol ajal natuke kergendust, et saan ise rohkem lihtsalt diivanil lebada ja puhata.
Asi hakkas aga aina kahtlasemaid pöördeid võtma. Nimelt otsutas mu laps 8-kuuselt rinnapiimast loobuda. See oli aga koheselt vanaemadele märgiks, et nüüd on aeg lapselaps vanematelt enda juurde nõuda, sest pudelist suudab ju last igaüks toita. Loomulikult ei anna ma oma alla aastast last mitte ühegi inimese hoolde nii, et mind ennast kõrval poleks. Püüdsin seda ka ämmale ja emale rahulikult selgitada, kuid selle peale tembeldati mind kadedaks ja ülbeks lapsevanemaks, kes keelab vanavanematel lapselast näha ja kasvatab poisist memmepoega. Lisaks avaldas mu ema ka arvamust, et lapsest ei kujune kunagi sotsiaalselt aktiivset ühiskonna liiget, kui ma teda kiivalt koduseinte vahel kasvatan ja teistele hoida ei anna. Sellise „tarkuse” peale ei osanud ma esialgu kohe midagi kosta. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui öelda, et ise ma selle lapse tegin ja ise ma teda valvan, hoian ja kasvatan ka. Sellest ajast alates ei vasta ma sageli ema-ämma kõnedele ja leian alati vabandusi, miks mul pole lapsega võimalik neile külla sõita.
Hiljuti juuksuris käies uuris aga juuksur, kui palju ma last vanaemadele hoida annan ja kuidas ise puhkan. Sama küsimusega on mitmed tuttavadki minu poole pöördunud. Ja suur on olnud nende imestus, kui ma täieliku rahuga neile vastan, et olen 8 kuud olnud kogu aeg vaid ise oma lapse päralt ja seda täiesti teadlikult ning hea meelega. Perekooli foorumis arutlesid emad hiljuti samuti selle üle, kes kui sageli last kuhugi hoida viib. Ma ei saagi nüüd aru, kas see on mingi viimase aja trend või kust tuleb arvamus, et noor ema peab tingimata viima oma last vanavanematele ja teistele hoida. Võib-olla olen ma millestki siin maailmas väga valesti aru saanud, aga mulle on alati tundunud, et lapse kasvatamise kohustus ja õigus on eelkõige ikka neil, kes selle konkreetse lapse enesele muretsesid. On väga tore, kui vastne lapsevanem teab, et teda ümbritsevad inimesed, kes on nõus igal hetkel abistama, last vaatama ja emale puhkust andma. Hoopis teine asi on aga see, kui abi surutakse jõuga peale ja last nõutakse tema vanemate juurest endale hoida.
Ma tunnen end tõepoolest sageli väsinuna, kuid see käib ju ometi asja juurde…? Ma tahan ise oma last hoida, temaga tegeleda ja tema läheduses olla. On see siis tõesti nii halb? Ma olen nõus, et laps peab harjuma inimestega enda ümber ja suhtlema ka teistega peale ema-isa, kuid just viimaste lähedus on nii väiksele ju kõige olulisem. Pealegi on ta minu laps ja mul on täielik õigus hoida teda ainult endale, kui ma seda vaid soovin.
