Mis asi see sünnitus siis on? Oli? Viimane suure algustähega Naiseks saamise inauguratsiooniprotsess? Teatud määral küll, kuigi ma pole selle käsitlusega lõpuni nõus. Ma olen juba naine, aga nüüd olen ka ema. See on kahtlemata suur au. Ja vastutus. Ning samas ei midagi erilist — suur osa naisi on sellega hakkama saanud ja saab ka edaspidi.

Ja sestap ei ülistaks ma sünnituse kogemust, vaid pigem rõhutaks selle tavalisust — siin pole tegelikult midagi väga erilist. Käkitegu, kui riskida olla labane. Ma võtaks selle iga kell uuesti ette. Seda enam, et ma pääsesin pea neljakilose lapse sünnitamisest praktiliselt rebenditeta, ainult paar pindmist ilupistet.

Mul ei ole oma sünnitusest halbu kogemusi. Noh, või kui oligi midagi rasket, siis 48-tunnine ooteaeg, mil emakakaela avanemise valud piinamas käisid. Kuid ka neid sai juhtida. Alguses mitte küll väga osavalt, ma kaotasin tänu sellele unetusele ühe öö. Kuid teiseks päevaks, kui ikka väga valus hakkas, olin juba taktika selgeks saanud — lõõgatus valude ajal, uinu kasvõi minutiks ning tuhu ajal HINGA. Rahulikult, sügavalt, sisse ja välja. Ja mõtle, et see kõik saab varsti mööda. Ja siis on sul laps…

Loomulikult on igal naisel sünnitamise kogemus erinev. Ma ei taha kuidagi vähendada teiste kogemusi, kellel pole võimalik nii rahulikult oma lapsukest ilmale tuua. Ju mul nii mõneski mõttes vedas. Oma osa sellest oli kindlasti Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonnal. Mul polnud tellitud eraldi ämmaemandat, sest miskipärast ei pidanud ma seda vajalikuks. Ja selgus, et polnudki vaja.

Vahetused küll liikusid, kuid ma olin nii keskendunud enda kehaga toimuvale, et arstide ja ämmaemandate näod muutusid üheks ja samaks sõbralikuks osavõtlike ilmete massiks: “Kuidas sa end tunned, mine dušši alla, ürita erinevaid asendeid,… avaust 4 cm,… nüüd täisavaus!.. Sa oled VÄGA TUBLI… Pressi veel, nii, nüüd veel veidi,… võta kopsud õhku täis ja suru see energia alla… Ära kergita vaagnat, sa saad rebendid… Pressi nüüd veel, VEEL!.. Palju õnne, teil on POEG!”

Kui sinipunakirju Potsataja säuh mulle rinnale pandi, ei osanud ma muud mõelda, kui et: “ah et nii suur?” Sama tunnistas ka abikaasa. Tema esmane mõte oli: „ja see mahtus tema sisse ära?“ Vastne ilmakodanik hakkas vaikselt krigisema ja vaatas suurte uurivate silmadega ringi. Ma ei mäleta, mis ma talle ütlesin. Abikaasa väidab, et see oli midagi stiilis: tere tulemast siia maailma, kallike. Ma ise mäletan vaid tahtmist hõisata: minu oma. Kuid talitsesin end. Ei ole ainult minu. Meie. Igas sajas miljonis mõttes.

Manona lapsega

Nüüdseks on see „meie“ juba nagu öeldud viiepäevane. Koos temaga olen mina viiepäevane. Kohati tundub nagu ma tõepoolest alustaks elu uuesti — ma õpin seda vaatama oma lapse silmadega. Mitte ainult see, kus võib olla ohtlik või tervisele kahjulik, vaid ka — näe mu kallis, see ongi maailm, mida me koos hakkame avastama. Ja mulle tundub, et ta mõistab iga sõna.

Veebibeebi päevikupidamine hakkab minu jaoks otsa saama ja ma olen võtnud nõuks Mari Kuusele samuti puhkust anda ning kirjutada selle viimase sissekande oma pärisnime — Manona Paris — alt. Ma olen teile, armas rahvas, väga tänulik kogu toe ja heade sõnade eest selle perioodi vältel. Te andsite mulle palju häid mõtteid ning tuge olukordades, mil ma olin segaduses. Selle eest kummardan teie ees maani.

Meie aga? Tristan tegeleb agaralt kosumisega. Käime juba kolmekesi jalutamas — õhtutundidel, et päike ja palavus liiga ei tee, ning unistame maale vanavanemate juurde suvitama minekust. Eemale siit kivilinnast.

Tristan, Manona ja Krister