Veeta me välja ei vea. Eriti lapsed
Täiskasvanu koosneb 70% ulatuses veest. Väikelaps aga peaaegu 90% ulatuses.
Millal pakkuda?
Kas päris väikestele lastele peaks vett pakkuma? Kui jah, siis millisest vanusest alates ja kui palju? Need küsimused kerkivad vanemate ette kohe pärast lapse sündi. Nende mure on arusaadav: kuidas siis mitte anda juua — laps sündis, kuid mõne päeva pärast ei võtnud ta kaalus juurde, vaid isegi kaotas seda. Rindades on aga piima vaid mõned piisad. Muretseda pole tegelikult vaja. Selline kaalukaotus kohe pärast sündi on füsioloogiline nähtus ning puudutab rohkem kui 90% lastest. Kaal taastub kiiresti koos laktatsiooniga. Laps saab tõepoolest esimestel päevadel vähe vedelikku, kuid esialgu talle sellest piisab. Piim ilmub siis, kui lapsel kasvab selle järele järsk vajadus, see on umbes 3-4-ndal päeval pärast sündi.
Juba teisel elukuul saab imik rinnapiimaga vedelikku kuni 20% oma isiklikust kaalust. Edaspidi see vajadus väheneb. Aastane laps tarvitab vedelikku umbes 8-10% oma kehakaalust.
Kui need numbrid ümber arvutada ema kaalu silmas pidades (tinglikult kaalub ta 60 kg), siis tuleb välja, et ta peaks jooma päevas 5-12 liitrit!
Seega pole kahtlust, et laste vajadus vedeliku järele on vägagi suur. Kas nad aga peavad terve koguse saama rinnapiima näol või tuleb neile täiendavalt vett anda?
Looduslik vesi võis endisaegadel (enne industrialiseerimisepohhi) peita endas potentsiaalset ohtu tervisele infektsioonide, parasiitide ja teiste reostusallikate näol.
Seetõttu on loodus püüdnud evolutsiooni käigus kaitsta rinnalapsi vee tarbimisega seotud ohtude eest — kogu vajamineva vedeliku said kõikide imetajate lapsed kätte emapiimast. Vett asusid aga jooma alles siis, kui olid veidi kasvanud ning üle läinud teistsugusele toitumisele. Muide, oht võib varitseda ka teisalt. Rinnalaste neerude suutlikkus vedelikku välja viia on suhteliselt nõrguke ning suureneb üksnes vähehaaval, seega pole nende tervisele kasulik suurel hulgal vedelikku tarbida.
Täiendava vedeliku andmine imikule võib lõhkuda tasakaalu vedeliku saamise ja väljaviimise vahel, suurendada neerude koormust ning tekitada isegi vedelikupeetust organismis.
Arstile piisab vaid välisvaatlusest, et märgata vee tekitatud mürgituse tunnuseid. Nahaalune rasvkude, eriti kõhu alaosas, on mõnevõrra tihenenud ning meenutab katsudes tainast. Nahk on külm ja niiske, nahajoonis meenutab marmorit. Rasketel juhtudel võib liigne vesi tekitada soola disbalansi ning saada isegi lapse krampide põhjustajaks.
Lapsevanem pole arst ning võib seetõttu eksida. Märganud, et väikene joob ahnelt, pakutakse talle ikka ja jälle vett. Kuid asi ei pruugi sugugi janus olla. Loodus on programmeerinud lapsesse tugevad imemisliigutused selleks, et stimuleerida piima juurdevoolu rinda. Elu esimestel päevadel imeb laps kõike, mis talle suhu satub: lutti, sõrme või veepudelit. Ning ka pärast paari nädalat, kui näljasele lapsele pakkuda veepudelit, võib ta ära juua 40-60 g, lootes asjatult, et mingil hetkel saab vesi otsa ning ilmub piim. Kui aga laps saab piima asemel vett, on tema kehamassi suurenemine üsna problemaatiline. Õnneks ei saa teda kuigi kaua ninapidi vedada. Ta saab õige kiiresti olukorrast aru, keeldub vett joomast ning asub valju kisaga protesteerima.
On täheldatud, et kunstlikul toidul olevad lapsed joovad meelsamini vett. Miks? Vastus on lihtne. Kaasaegseid rinnapiimaasendajaid tuleb veega õiges vahekorras lahjendada. Kui segu tehakse ettenähtust paksem, võib lapsel tõepoolest tekkida janu või vajadus täiendava vedeliku järele.
Müüt vee erilisest kasulikkusest väikelastele on imekspandavalt kinnistunud. Et petta last, kes soovib piima saada, pakutakse talle magustatud vett — sest muidu ta ju ei joo! Aga just sellest tekivad lapsel puhitused ning seejärel läheb korrast ära seedimine. Kõige selle tulemusel kannatab laps koolikute käes, ta ei saa vajalikus koguses piima ja võib isegi kaalust alla võtta. Süüdi selles pole aga sugugi mitte rinnapiim.
Hinda olukorda
Millal siis tõesti võib tekkida vajadus täiendava vedeliku järele?
Lisatoidu andmine. Kui 2-3 rinnaga toitmise korda asendatakse pudru ja köögiviljapüreega, suurendavad mõned emad kohe vedeliku kogust. See aga ei ole reegel kõikide laste puhul.
Lastetoa mikrokliima võib samuti põhjustada suurenenud vedelikukadu. Normaaltingimustes viiakse lapse organismist vedelik välja uriiniga, see eraldub ka koos väljahingatud õhuga ning aurustumise abil nahakihtidest. Looduslikku tasakaalu on kerge rikkuda, kui lastetoa temperatuur ületab 20° C. Et laps end taas mugavalt tunneks, tuleks võimaluse korral reguleerida vastavalt radiaatoreid. Peale temperatuuri on tähtis hoida ka niiskust 40-60% juures. Muretsege õhuionisaator või pihustage periooditi ruumi vett või katke radiaatorid niiske linaga.
Palav ilm. Kui te ise tunnete janu, pakkuge lapsele lusikaga vett, kuid ärge sundige teda kõike ära jooma.
Millega janu kustutada?
Kuni 6-kuusele lapsele tasub anda vaid vett. Peale pooleaastaseks saamist võiks lisada värsketest õuntest valmistatud kompotti. Aastasele lapsele võib juba mitmesuguseid jooke pakkuda. Nendeks võivad olla kisellid külmutatud või kuivatatud marjadest ja puuviljadest (keetma peaks neid ilma suhkruta). Lisaks võib pakkuda naturaalseid värskeid mahlu ja magustamata morsse. Magusad ja eriti gaseeritud joogid on keelatud.
Kui laps on haigeks jäänud, kaotab ta organism hulgaliselt vedelikku. Palavikus lapse hingamine sageneb ning suureneb niiskuse eraldumine naha kaudu, harvemaks jääb urineerimine. Need kaod tuleb tasa teha veega. Igati tuleb vältida organismi veetustumist (sellele viitab kuiv nahk ja kuivavõitu limaskestad).
Oksendamine ja kõhulahtisus halvendavad olukorda veelgi — koos veega kaotab organism ka soola. Sel juhul läheb vaja spetsiaalseid lahuseid. Enne arsti tulekut võiks lapsele anda nõrka keedusoola lahust ( 1 triiki teelusikatäis soola 0,5 liitri vee kohta). Nüüd pole vaja piirata lapse joomist, kui ta seda tahab.
Vahel joob laps ahnelt ka siis, kui ilm pole kuum. Ise on ta seejuures reibas ning tal pole ka palavikku. Üldiselt pole selles midagi halba. Valvsaks võiks muutuda siis, kui ta ärkab mitu korda öö jooksul üles ja tahab juua. Selline janu võib olla tingitud suu kuivusest kinnise nina puhul või mingist kroonilisest intoksikatsioonist. Kõige sagedamini võib see olla tingitud düsbakterioosist.
Igal juhul, kui teil on alust arvata, et laps vajab täiendavalt vedelikku, pakkuge talle vett. Kuid tehke seda siis, kui laps pole näljane. Samas ei tasu unustada, et piim või selle asendaja on lapse jaoks märksa väärtuslikum kui vesi.
Milline peab vesi olema?
Teoreetiliselt on organismile parim naturaalne vesi, mida saadakse arteesia kaevudest või allikatest. Kahjuks on aga sellist ökoloogiliselt puhast vett üsna vähetõenäoline suurlinnade lähedalt leida. Isegi kui laboratoorium on kinnitanud teie kaevuvee puhtust, jääb risk ikkagi alles. Paljud infektsioonid levivad just vee kaudu, seega tuleb vett kindlasti keeta, kuigi see saab maitseomadustelt kannatada. Et vee maitse taastuks, tuleks see pärast keetmist jätta avatud nõusse 12-24 tunniks.
Laste toiduks tuleks kasutada puhast pudelivett, kuna see ei sisalda haigusttekitavaid mikroorganisme ning omab tasakaalustatud soolasisaldust. Seda vett pole enam vaja keeta.
Allikas: Moy Rebjonok, 8’2009
