Voodihaiget last hooldav ema: ma lihtsalt enam ei jõua! Kas panen oma lapse hooldekodusse?

 (164)
Erakorralise meditsiini keskuses
Pilt on illustreerivFoto: Andres Putting

Tuttavad nimetavad mind musteremaks, kuna pühendun jäägitult oma 10aastasele tütrele Katile*, kes on raske ajukahjustuse tõttu halvatu. Minu jaoks on emadus tõesti 24/7 töö ja paratamatult on see viinud mind ennastki musta masendusse.

Kõrvalt on hea hinnata, et kui mul oleks ka selline laps, küll ma siis ka pühenduks ja hoolitseks, pole midagi nii rasket. Reaalsus on kahjuks kurb. Katil on kesknärvisüsteemi ehk aju kahjustus ja ta on nii füüsilise kui vaimse arengu poolest teistest lastest mahajäänud. Eks siin taga on muidugi igasugu keerulised diagnoosid, aga olen neist arstide selgitustest nii väsinud. Kui Kati oli väga pisike, uskusin, et ta tuleb sellest välja, kuigi oli selge, et tegu pole mingi külmetushaigusega, mis üle läheb. Ma pole kunagi jumalasse uskunud, aga siis ikka palvetasin ja kulutasin palju raha igasugu imeravijate peale. Väga piinlik tunnistada, aga müüsin isegi maha vanaemalt päritud kuldehted, et neile ravijatele maksta. Küll nad siis ütlesid mulle, et lapsel on lootust, imesid sünnib. Kahjuks imesid ikkagi ei sünni ja kogu aeg on läinud järjest hullemaks. Ma armastan oma tütart, aga ta on kui raske mänguasi. Imearmas ja kallis, aga ta ei saa ümbritsevast üldse aru. Vahel mulle tundub, et on hetked, kui ta ei tunne ka mind ära. Jõllitab vaid ühte punkti ja hakkab siis kätega vehkima. Ma kujutan talle vist sel hetkel ohtu. Mina, tema ema.

Seotud lood:

Tütre isa jättis meid maha ja kolis Soome

Minu vanemad on surnud ja pean Katiga tegelema üksi. Kati isa Anton läks meie juurest ära, kui Kati oli kolmene. Ta ei suutnud seda elu enam kannatada, hakkas jooma ja lõpuks kolis Soome. Tean, et ta töötab seal ehitajana, aga me ei suhtle. Pean siiski tunnustama, et ta aitab meid ja saadab iga kuu 300 eurot. Arvestades ravimeid ja muud kulusid, on seda väga vaja. Ma ei jõua ju Kati kõrvalt tööl käia. Olen õppinud finantsjuhtimist ja veidi saan raamatupidamisotsi teha, aga summad on väikesed. Ma pean kogu aeg Katit jälgima, teda tassima, teda söötma. Olen väsinud kiidulaulust — küll sa oled tubli, armastad oma last nii väga, kuidas sa küll jõuad…

Muidugi ma armastan väga, aga ma tunnen, et enam ei jõuagi. Kas või füüsiliselt, laps on juba nii raske ja elame kolmandal korrusel, tema pidev alla-üles tassimine on kurnav, aga ometi ma teen seda. Kui Kati üldse millegi peale elavneb, on need lilled, päike, hoovis ringijooksvad kassid. Ma ei jäta teda neist lihtsatest rõõmudest ilma.

Mind peetaks ilmselt rongaemaks

Olen sotsiaaltöötajatega rääkinud, nad arvavad, et Kati olukord on selline, et talle isegi oleks parem olla mõnes hooldekodus, kus ta saab pidevalt just sellist hoolitsust, kui talle vaja. Ja kasulik oleks ka mulle, kuna siis on mul võimalik viimaks oma elu elada. Olen 30aastane, kõik võiks veel ees olla…Aga ma ei tea. Ma pole kindel, kas suudan Kati ära anda ja ma veidi kardan ka ümberkaudsete hinnanguid. Kui ma Katit ise kasvatan, olen musterema, aga kui ta hooldekodusse annaks, ilmselt vaadataks mind kui rongaema. Kes pole ise eal voodihaige eest hoolitsenud, ei suuda ette kujutada, kui karm see kõik on. Ma olen depressiooni pärast tablette võtnud. Endalt elu võtmise peale pole ma mõelnud, juba ainuüksi Kati pärast. Minu hädad minu hädadeks, aga keegi peab tema jaoks olemas olema.

Head lugejad, mis teie Annikale selles olukorras soovitate. Jätkata Kati kasvatamisega ise või panna laps mõnda raviasutusse?

* Annika (Ema, isa ja tütre nimed on loos muudetud. Eesti on teatavasti väga väike…)