LAPSESUU EI VALETA | "Kui sul oleks silm pikem, siis sa näeksid"

 (1)
LAPSESUU EI VALETA | "Kui sul oleks silm pikem, siis sa näeksid"
Photo by Caroline Hernandez on Unsplash

Palusime lugejatel saata lugusid seikadest, kui nende pisikesed põngerjad on öelnud midagi, mis on neid üllatanud või pisarateni naerma ajanud. Lugejamäng on tänaseks lõppenud, aga vahvaid lugusid avaldame edasi!

Annaliisa (4a): “Täna hommikul ma lasteaias ei nutnudki, mul lihtsalt tulid hommikul silmadesse jonnitilgad ja oli sellest paha olla.”

----

Annaliisa (6a) kasvamisest: “Kui tuleb kevad, hakkavad lilled kasvama. Kui tuleb suvi, hakkavad maasikad kasvama. Kui tuleb sügis, hakkavad kastanimunad kasvama. Kui tuleb talv, hakkavad lumememmed kasvama.”
----

Laisk pärastlõuna. Vedelen ja ei tee mitte midagi. Annaliisa (6a) vedeleb ka. Aeleb mu seljataga, lobiseb, jutustab, sobrab mu juustes, laulab… Jah, just, sobrab mu juustes. Annaliisa: “Emme, su juuksed on karvased. Miks su juuksed karvu täis on?”

----

Annaliisa (6a) seletab: ”…ja ma nägin ussi, päriselt ka, sellist väikest…” (näitab silmi kissitades sõrmede vahel pikkust) ”… ainult paar meetrit pikk”
----

Istume bussipeatuses ja ootame bussi. Kaugelt eemalt paistab üks lähenev liinibuss. Annaliisa (6a): “Kas see on meie buss?” Mina: “Ma ei tea, ma ei näe nii kaugelt, mis buss see on.” Annaliisa: “Kui sul oleks silm pikem, siis sa näeksid.”

----

Kodune anatoomiatund.
Annaliisa (6a): “Mu jala sees on kont. Ma vist kukun, kui konti ei ole jalas. Kõhus on ka kont. Ja seljas on kont. Kõht on ju seljani!? Kas nina sees ka kont on? (noogutan, laps katsub oma nina) Pea sees on ka kont, suur ümmargune kont. Varba sees on kondid, üks-kaks-kolm-neli-viis tükki.”
Järgnes väike mõttepaus.
Seejärel, väga sügavamõtteliselt: “Mu pea sees on ajud. Nendega ma mõtlen. Ma mõtlen nendega ainult häid mõtteid.”

Seotud lood:

----

Annaliisa (6a) pajatab näljast: “Toit mu kõhus muutus nähtamatuks ja seda ei ole enam. Kõht muutus pehmeks ja ma kõhnenesin ära.”

----

Annaliisa (6a) õpib lugema.
Tüdruk kõnnib mööda korterit ühest ruumist teise, Karu-aabits ühes käes, teise käega ajab sõrmega järge.
Kõnnib ja veerib valjusti tähti kokku.
Minu küsimuse peale, miks ta laua taga ei taha istuda ja lugeda, tuleb lapselt vastus:
“Nii on parem, ma kõnnin sõnadele järele.”
----

Annaliisa (7a) egolaks, pärast ühe hingetõmbega läbitud umbes 100 meetri jooksu:
“Ma ei tea, kuidas mina nii kiiresti joosta oskan! Kui ma tahan, jooksen ma nii kiiresti! Ja kui ma ei taha, jooksen ma ikka kiiresti!”
----

Kes on turistid?
Annaliisa (7a) seletas asja lahti:
“Turistid on need, kes sõidavad bussis, magavad hotellis ja imestavad asjade üle, mis meile on täiesti tavalised asjad.”

----

Pannkoogitegu.
Annaliisa (7a): ” Emme, kui esimene pannitäis valmis saab, siis palun anna see mulle.”
Mina: “Noo, aga äkki tahan mina esimest endale?”
Annaliisa: “Sina oled täiskasvanu, sina jaksad oodata teist pannitäit pannkooke ka!”

Kas ka sinu laps on midagi sarnast öelnud? Jaga seda meiega ka, kirjutades naistekas@delfi.ee ja saame koos naerda! Parimad lood avaldame.