7 kaasasündinud refleksi: millised refleksid peaksid vastsündinutel olema?

Refleks on tahtmatu liigutus vastuseks mingile kindlale ärritile või stiimulile. Refleksid võivad vallanduda mingit kindlat kohta puudutades või ärritades, samuti äkilise heli või järsu valguse muutuse peale. Tingimatud refleksid, mis on beebile juba sündides kaasa antud, aitavad tal uue keskkonnaga kohaneda ja on ellujäämise seisukohalt väga olulised.

Kaasasündinud refleksid on näiteks imemisrefleks, haaramis- ja otsimisrefleks, moro-refleks, ehmatus- ja kaitserefleks. Need on aluseks juba keerulisematele tegevustele ning enamik neist esineb ainult kindlatel arenguperioodidel, lapse kasvades ning arenedes need hääbuvad ja lõpuks kaovad sootuks. Pampers toob välja kaasasündinud refleksid, mis peaksid vastsündinul olema.

Imemisrefleks
Imemisrefleks kujuneb beebidel välja juba emaüsas. See on ellujäämise seisukohalt väga oluline, sest aitab beebil toitu kätte saada. Imemisrefleks vallandub iga kord, kui näiteks beebi suuümbrust või huuli näpuga puudutada. Beebi reageerib puudutusele kohe, püüdes näpust tugevasti kinni haarata ja seda imeda. Imemisrefleks aitab beebil rinnanibust tugevasti kinni haarata ning sealt toit kätte saada. Kaasasündinud refleksist kujuneb juba esimestel elukuudel tahtlik tegevus.

Otsimisrefleks
Ka otsimisrefleks on kaasasündinud refleks. See on samuti seotud söögi leidmisega ja vallandub rinnaga toitmise eel. Otsimisrefleks avaldub, kui beebi suunurka või põske õrnalt puudutada. Beebi reageerib sellele kohe, pöörates oma pea ärriti poole ja paotades suu. Ta hakkab otsima seda, mis tema nahka puudutas, lootuses leida toitu. See on täiesti automaatne tegevus, mis on vajalik selleks, et vastsündinu suudaks rinnanibu ise üles leida. Kui ärriti üles leitud, vallandub imemisrefleks. See kaob samuti beebi esimestel elukuudel.

Moro-refleks
Moro-refleks avaldub, kui beebi tunneb, et on tasakaalu kaotamas või tajub kukkumisohtu. See vallandub ka pea järsul taha liigutamisel. Beebi tõstab oma käed üles ja ajab jalad sirgu. Seejärel võib ta tuua oma käed tagasi kokku, nagu püüaks millestki kinni haarata. Sellele tegevusele võib järgneda ehmatus ja nutt. Moro-refleks võib avalduda ka beebit sülle võttes või teda sülest maha pannes, mistõttu oleks hea vastsündinu enne aluse pealt sülle võtmist külje peale keerata ja seejärel sealt sülle tõsta. Sel viisil toimides beebi ei ehmu.

Moro-refleks on arstidele oluline, sest selle kaudu saavad nad hinnata, kuidas beebi oma jäsemeid liigutab, kas ta liigutab neid sümmeetriliselt ning kas kõik jäsemed reageerivad ärritile samal ajal. Moro-refleks kaob lõplikult umbes kuue kuu vanuselt.

Haarderefleks
Kui puudutada näpuga beebi peopesa või tema sõrmi, haarab ta näpust tugevasti kinni. Ta võib haarata ka mõnest muust esemest, millega tema peopesa on puudutatud. Beebi haarab väga tugevasti ja võib haaret hoida ka siis, kui püüda oma näpp tema haardest vabastada. Haarderefleks on pärit ürgsest ajast, kui beebi pidi ema küljes kinni püsimiseks temast iseseisvalt kinni hoidma, kuid on väga oluline, et beebi õpiks edaspidises elus asju tahtlikult haarama ja neist ka kinni hoidma. Haarderefleks hakkab tasapisi hääbuma juba pärast esimesi nädalaid, kuid kaob lõplikult esimestel elukuudel, kui see asendub tahtliku haaramisega ja laps õpib haaratut ka käes hoidma.

Ehmatusrefleks
Ehmatusrefleks avaldub mõne valju heli peale, mis beebi läheduses äkitselt tekib. Beebi keha kangestub, ta kergitab õlgu ning sirutab välja oma käed ja sõrmed. See on keha loomulik kaitsereaktsioon ootamatule ja potentsiaalsele ohule.

Kaitserefleks
Kaitserefleks kaitseb beebit võimaliku lämbumisohu eest ja see avaldub siis, kui beebi on kõhuliasendis. Kui asetada vastsündinu nägu vastu alust, pöörab beebi oma pea automaatselt küljele, et vabastada oma hingamisteed. Hoolimata automaatsest refleksist peab vastsündinu kõhuli panemisega siiski väga ettevaatlik olema, sest kui tekk, padi või kasvõi kortsus alusriie talle ette jääb, ei ole ta suuteline seda iseseisvalt eemaldama. Kindlasti ei tohiks beebit niiviisi järelevalveta jätta. Kõhuliasendist hakkab ta tahtlikult pead tõstma umbes teisel elukuul.

Tooniline kaelarefleks ehk vehklemisefleks
Kõnekeeles tihtilugu vehklejapoosiks nimetatud asend avaldub siis, kui vastsündinu pea on paindes, ühele küljele pööratud. Selle külje, kuhu poole on pööratud beebi pea, jäsemed on sirutuses ning vastaspoole jäsemed samal ajal kõverdatud. See refleks on ka üks põhjus, miks vastsündinu ei saa oma pead veel keskjoonel hoida ja sulle otsa vaadata. See refleks on ülioluline beebi roomamise, kõndimise ja mõlema käe kasutamise arengus. Refleks hakkab hääbuma juba esimesel elukuul, kuid kaob lõplikult umbes kuuendal elukuul. Mida tugevamaks muutuvad vastsündinu kaelalihased, seda kiiremini refleks ka hääbub.

Mitmed kaasasündinud refleksid kaovad, kui beebi kasvab ja areneb, et lapsel saaks tekkida oma tegevuse üle tahtlik kontroll. Refleksid on alguses küll hädavajalikud ja kasulikud, kuid need hakkaksid beebi õpitud tegevust ajapikku segama.

Vanemad ei pea vastsündinu reflekside toimimise pärast ülemäära muret tundma, kuid beebi arenemise jälgimiseks ja tema arengu soodustamiseks võiks neid siiski teada. Reflekside toimimist ja beebi reaktsioone kontrollib pediaater või neuroloog, kes saab nende põhjal otsustada, kas laps on terve ning kuidas ta areneb. Reflekside põhjal saab ta kindlaks teha, kas vastsündinu aju ja kesknärvisüsteem toimivad nii, nagu peab. Lapse arengut saavad kodus toetada ka vanemad, selle kohta annab pediaater nõu.

Kodus tasub jälgida sedagi, et lapsel ei tekiks kummagi kehapoole eelistust. Kuna beebi kaelalihased on algul veel nõrgad ja ta ei suuda oma pead sümmeetriliselt keskjoonel hoida, võiksid vanemad jälgida, et vastsündinu ei hakkaks eelistama üht kehapoolt teisele. Uneaegadeks tuleks vahetada külgi, kus beebi magab, kuid ka ärkvelolekuajal võiks sellele tähelepanu pöörata, mängides näiteks stiimulitega, mis asuvad beebist nii vasakul kui ka paremal, innustades beebit niiviisi pöörama.