49aastane naine: mu seksuaalvaluuta väärtus on kahanemas ähvardava kokkuvarisemiseni, kuid mu teismelise tütre naiselikkuse aktsiad on tõusul

 (38)
49aastane naine: mu seksuaalvaluuta väärtus on kahanemas ähvardava kokkuvarisemiseni, kuid mu teismelise tütre naiselikkuse aktsiad on tõusul
Foto: Roman Carey/Pexels

Katkend Allison Pearsoni raamatust "Kui raske see olla saab?", mille iga lehekülg pakub lugejale mõnusat äratundmist, toob näole muige ja viib mõttele, et meis kõigis on olemas killuke Kate Reddyt.

Naljakas on see, et ma ei muretsenud kunagi vanemaks saamise pärast. Noorus polnud minu vastu nii helde olnud, et selle kaotusest hoolida. Pidasin naisi, kes oma vanuse kohta valetavad, pealiskaudseteks ja enesepetlikeks, aga sellest hoolimata olin ma edev. Nägin küll, et dermatoloogidel oli õigus, kui nad väitsid, et odavad kreemid pole sugugi paremad kui nooblites pakendites nooruse eliksiirid, kuid sellegipoolest ostsin kalli niisutava kreemi. Nimetagem seda kindlustuseks. Ma olin asjatundlik teokas naine ja lihtsalt tahtsin oma ea kohta hea välja näha, ei midagi enamat — vanusel enesel ei olnud tegelikult tähtsust. Vähemalt nii ma endale kinnitasin. Kuid siis sain vanemaks.

Olen poole oma elust finantsturge analüüsinud. See on mu töö. Ma sain aru, mis toimus: mu seksuaalvaluuta väärtus oli kahanemas ähvardava kokkuvarisemiseni, kui ma seda kuidagi ei tugevda. Kunagine uhke ja üsnagi kenake Kate Reddy Inc. võitles oma mojo vaenuliku ülevõtmise vastu. Mis veel hullem, seda tõsiasja hõõrus mulle iga päev kodus nina alla tärkav turg, kes elutses suurima korralagedusega toas. Mu teismelise tütre naiselikkuse aktsiad olid tõusul, minu omad aga languses. See oli täpselt nii, nagu emake loodus oli plaaninud, ja ma olin oma imeilusa tütre üle uhke, tõepoolest olin. Kuid mõnikord võis see kaotus olla valus — suisa piinarikas. Nagu hommikul, mil mu pilk kohtus metroorongis mehe omaga, kel olid lopsakad sagris juuksed nagu Roger Federeril (enam paremaid ju pole?), ja ma võin vanduda, et meie vahel tekkis mingi säde, elektrisärin, erutav flirdihetk, kuni ta mulle istet pakkus — mitte oma telefoninumbrit, vaid istekohta.

Seotud lood:

Totaalne alandus, nagu öelnuks Emily. Tõsiasi, et ma ei väärinud tema huvi, mõjus nagu põletav põselaks. Kahjuks ei saa aga minu sees elav kirglik noor naine, kes arvas, et Roger flirdib temaga, ikka veel sellest aru. Ta näeb maailma vaadates vaimusilma peeglis oma endist mina ja arvab, et maailm näeb vastu vaadates sedasama. Ta on üsna hullumeelselt ja mõistusevastaselt lootusrikas, et võib (tõenäoliselt kolmekümne ühe aastast) Rogerit köita, sest ei saa aru, et tal/meil on nüüd paisuv vöökoht ja õhenevad tupeseinad (kes seda arvata oskas?), ning mõte lillesibulatest ja mugavatest jalatsitest tekitab meis märkimisväärselt suuremat vaimustust kui näiteks Agent Provocateuri uusimatest sügelemaajavatest tangadest. Rogeri erootikaradar tõenäoliselt tajub minu praktilisi ihukarva püksikuid.

Minuga oli kõik hästi. Tõepoolest oli. Ma möödusin teel edukalt õlilaigust, mida kujutab endast neljakümneseks saamine. Juhtimine kadus küll mõnevõrra käest, aga ma läksin libisemisse, nagu sõiduõpetajad õpetavad, ning pärast oli kõik jälle kombes — ei, pareminigi veel. Keskea püha kolmainsus — hea abikaasa, ilus kodu, suurepärased lapsed — see kõik oli minu.

Siis aga, täiesti juhuslikus järjekorras, kaotas abikaasa töö ja muutus oma sisemiseks dalai-laamaks. Ta ei teeni veel kaks aastat sentigi, sest õpib ümber nõustajaks (oh seda rõõmu!). Lapsed sisenesid puberteediea keerisesse täpselt samal ajal, mil nende vanavanemad halastavalt öeldes lapspõlve naasid. Ämm ostis varastatud krediitkaardiga mootorsae (see pole üldsegi mitte nii naljakas, nagu tundub). Minu oma ema, olles infarktist taastunud, kaotas ühel päeval tasakaalu ja murdis puusaliigese. Kartsin, et kaotan mõistuse, kuid tõenäoliselt oli see lihtsalt peidus sealsamas, kus autovõtmed, lugemisprillid ja kõrvarõngas. Ning kontserdipiletid.

Loe veel

Märtsis saan viiskümmend. Ei, ma ei tähista seda peoga, ning jah, tõenäoliselt kardan tunnistada, et mul on hirm või ma olen pabinas (ma pole õieti kindel, mida ma tunnen, aga päris kindlasti ei meeldi see mulle). Kui täiesti aus olla, ei mõtleks ma üldse vanusele, kuid sellised olulised sünnipäevad, mis nii abivalmilt hiiglaslike reljeefsete numbritega kaartide esikülgi ehivad ja surmaga lõppevat teed tähistavad, sunnivad selle teemaga tegelema. Öeldakse, et viiskümmend on uus nelikümmend, kuid töömaailmas, vähemalt minu tegevusalal, on viiskümmend samahästi kui kuuskümmend, seitsekümmend või kaheksakümmend. Mina peaksin ennekõike saama nooremaks, mitte vanemaks. Küsimus on ellujäämises: pean hankima töökoha, säilitama oma positsiooni maailmas, püsima turukõlblikuna ega tohi ületada „parim enne“ tähtaega. Pean hoidma laeva vee peal, jätkama tegutsemist. Rahuldamaks nende tarvidusi, kes vajavad mind rohkem kui kunagi varem, pean ajaratta tagasi keerama või vähemalt selle sunniku seiskama.

See eesmärk silme ees, tuleb mu poole sajandi täitumise eelne periood rahulik ja täiesti sündmustevaene. Ma ei ilmuta vähimatki märki paanikast, mida tunnen. Ma liigun selle poole sujuvalt ja häirimatult, ei mingeid kõrvalekaldeid ega konarusi enam teel.

Nojah, vähemalt selline oli plaan. Siis raputas Emily mind ärkvele.