“Viisin lapse laupäeval lõuna ajal ema juurde ja lubasin kella kuueks talle järele minna. Ütlesin emale, et kui ta viitsib, siis võiks poisi ära vannitada, aga ei pea. Kolm tundi hiljem sain telefonikõne emalt, kes ütles, et on parasjagu poisiga haiglas — laps kukkus vannist välja ja sai tugeva peapõrutuse. Kuidas see juhtus? Mu ema pani lapse vanni, istus mõned minutid tema juures ja läks siis elutuppa. Oleks ma teadnud, et tema arvates vannitamine nii käib, poleks ma tal seda teha palunudki. Lugematud lapsed on vanemate hooletuse tõttu vanni uppunud või sealt välja kukkunud. Mu ema läks reklaamipausi ajal vannituppa ja leidis põrandalt oimetu lapse, kes nuttis šokist, kuid vanaema hüüda polnud suutnud. Mu ema kuulmine pole ka kõige parem, paremast kõrvast on ta praktiliselt kurt. Haiglas öeldi, et see oli veel õnnelik õnnetus ja oleks laps kukkunud veidigi teise nurga alt, oleks see võinud lõppeda jäädavate kahjustustega. Libe seebivahune vesi jäi lapse jalgade all ebakindlaks ja püüdnud vist vannist välja ronida, kukkus laps peaga vastu põrandat, millel õnneks oli pehme karvane vaip.

Ma ei ole suutnud oma emale seda andeks anda — kuidas on võimalik, et sa paned kaheaastase vanni ja jätad ta üksinda!? Ma ei tahaks oma emast niimoodi kirjutada, aga ma tahan hoiatada teisi emasid. Vanu inimesi ei saa lapse hoidmisel usaldada! Neil on teistsugused arusaamad (“laps peab ise hakkama saama”), nad ei ole nii kiired reageerijad, nad on hajameelsed… See pole mul ainus säärane kogemus. Suvel olin lapsega maal ja oli vaja poes ära käia. Lähim pood asus 8 kilomeetri kaugusel ja tahtsin üksi kiiresti autoga ära käia ja palusin oma isal seni lapsel silma peal hoida. Oli palav päev ja ma olin põõsa varju pannud teki koos mänguasjadega, et laps saaks seal olla. Kui ma poest naasin, oli mu isa teisel pool maja puukuuris ja laps roomas kuuma päikese käes, põsed tulipunased ja sülle võttes oli ta uimane. Selgus, et ta oli põõsa juurest ära roomanud ja juba viimased pool tundi tulise päikese käes olnud, polnud tal mütsi ega midagi ja loomulikult sai ta päikesepiste. Pärast seda ja nüüdset vannijuhtumit olen ma veendunud, et vanainimesi lihtsalt ei saa usaldada lapsi hoidma! Ma ei ole ainus, kellel selliseid asju ette tulnud, mu õe ämm unustas samamoodi lapsed rannas lihtsalt ära, nii et vetelpäästja tõi nad kaks tundi hiljem koju.

Kui laps roniks puu otsa, ei saaks vanainimene talle sinna järele minna. Halva kuulmisega vanavanemad ei kuule eemalt lapse hüüdu. Nad on hajameelsed ja võivad lapse sootuks unustada… Kallid lapsevanemad, palun valige HOOLEGA, kellele te oma lapse hoida usaldate!”