Adopteerija kogemus: ma ei unusta kunagi päeva, mil oma lapsega esimest korda kohtusin!
Miks otsustasite lapsendada?
Paraku lahutasin oma abikaasast just selle põhjusega, et tema lapsi ei soovinudki (olid omad olemas) ja ma leidsin, et nõnda saan ma enda perele soovitud lisa ja saan ka kedagi aidata.
Kas mõtlesite enne lapsendamisotsuse langetamist ka näiteks kunstlikule
viljastamisele?
Proovisin isegi, lausa neli korda. Kahjuks ei läinud läbi… Kui ma neljandat korda sain teada, et kunstlik viljastamine ei töötanud, tekkis kindel veendumus, et nüüd on aeg lapsendada. Ma olin enne mõelnud, et juhul kui nihu läheb, peaks seda tegema. Minus oli nii suur viha ja masendus - mõtlesin, et miks just mina ei ole võimeline last saama? Siis sain aga aru, et ehk pidigi nii minema, et just mina peangi adopteerima. Siis hakkasingi Internetist esimest korda selle kohta infot otsima.
Milliste emotsioonidega läksite esimest vajalikku avaldust sisse andma?
Isa oli minuga kaasas, juba tema andis tuge. Mõtlesime, kuidas saame mu "tuleviku lapsega" suvilasse minna (meil on Peipsi ääres suure aiaga suvila) ja kuidas ta murul jookseb... Mu isa aitas mind tohutult. Eks natuke oli närv ka sees, et äkki mulle ei anta, äkki ma ei sobi. Aga see läks kiiresti üle ja asendus ootusrõõmuga.
Kaua läks aega enne, kui laps lõpuks täieõiguslikult Teie omaks sai?
Enne kui lapse koju sain tuua, läks 9 kuud aega paberite täitmisele, lapse külastamisele. Praegu on plika 1a ja 11 kuud vana. Mäletan hetke, mil kuulsin esimest korda, et mulle on laps. Mulle helistas üks töötaja majast, kus tüdrukut hoiti ja ütles, et tal on mulle väga-väga hea uudis. Olin nii ärevil, et hüppasin üles-alla ja hakkasin kohe Internetist tapeete vaatama, et tal oleks ilus tuba kuhu tulla.
Kas tahtsite kindlasti beebit või oleksite olnud nõus adopteerima ka
natuke vanema lapse?
Tahtsin kuni 8-aastast aga sain 9. kuuse — vedas! Muidugi kohe järjekorda lastega ei olnud, kust saab endale sobiva välja valida. Õnneks juhtus nii, et see keda mina tahtsin, selle ma ka sain. Kõik alati kahjuks ei saa.. Aga need, kes soovivad adopteerida on üldjuhul leplikud, me ei hakka ju lapsega kuskil “nunnuduskonkurssidel” käima.
Millised mured, kartused või raskused ette tulid, kuidas neist üle saite?
Ma kartsin, et lapsel on midagi viga. Ma teadsin, et ta ema oli alkohoolik ja see ei olnud ta esimene laps ära anda. Kartsin, et ehk ei tunne lapsega õiget sidet. See kõik muutus kui teda esimest korda nägin, nüüd saan komplimente, et oi kuidas laps on ema näoga, see võtab seest soojaks…
Kui kaua võttis aega lapsega kohanemine?
Kui ma ta koju tõin, olin ma teda juba korduvalt näinud, temaga mänginud, talle laulnud. Mulle tunduski, nagu enda laps tuleks koju ja kohanemist vaja ei olnud. Ainuke asi oli see, et kodus tuli leida ruumi lapsevoodile, mähkimislauale ja muidugi sadadele mänguasjadele, mis ma ise ja mu vanemad suure tuhinaga ostnud olime.
Millal oma last esimest korda nägite?
Last nägin esmakordselt siis, kui ta oli 7 kuune ja koju sain ta 2 kuud hiljem. Aga me saime kohe läbi, oli näha, et ta tahab armastust ja mina tahtsin seda pakkuda. Olin külastanud ka üht lastekodu, kus olid arengupeetusega lapsed - olin valmis ka nendest kedagi endale võtma. Ja siis ma nägin teda! Ta vaatas võrevoodist minu poole, pisarad silmas, kuid ta ei nutnud. Seda on nii kohutav näha, kuidas väike tita teab, et nutust pole kasu, keegi ei tule lohutama. Seal ta lamas, tasakesi ja pisarad voolasid. Läksin võtsin ta sülle ja sain kohe aru, et tema see ongi - minu laps!
Kui keeruline kogu lapsendamise protsess üldse on?
Eks ta ole üsna keeruliseks aetud, kuid õnneks on olemas grupp naisi, kes on selle tee ise läbi teinud ja oskasid mulle pakkuda abi oma teadmistega. Siiani oleme kõikide nendega suured sõbrad ja kui lugejad soovivad, võin anda ka meili, kuidas nendega ühendust saab. Muidugi võib küsida ka minult endalt=)! Kõige keerulisem on tõestada neile enda finantsolukorda, see peab olema üsna heal järjel, muidu ei taheta eriti last kätte anda. Samuti tullakse vaatama su kodu, sind peab keegi vaimselt sobivaks lapsevanemaks kinnitama.
Kuidas ametkonnad suhtusid sellesse, et üksikema soovib lapsendada?
Muidugi eelistatakse isaga perekondasid, kuid palju on ju ka üksikvanemad, kes sooviks last. Seega asi on endas kinni, pead neile tõestama, et saad ka üksi hakkama. Mul on ka vanemad väga asjas sees, ka see tuli kasuks. Neil on vaja teada,et vajadusel on kedagi last hoidma panna jne.
Kas bürokraatiaga on nüüdseks kõik korras? Laps on täieõiguslikult Teie
oma?
Laps on minu nimega ja täitsa minu enda liha ja veri, kui nii saab öelda :) Kõige keerulisem oli paberimajandusel silma peal hoida.. NII PALJU erinevaid pabereid, mida kõiki on vaja näidata. Oeh, see võttis küll läbi.
Kas üldse ja millal plaanite lapsele öelda, et ta on adopteeritud?
Ma ei kavatse teha sellest saladust. Ma räägin talle sellest kindlasti, kui ta on piisavas vanuses, et olukorda mõista. Loomulikult ei lähe ma 4-aastasele rääkima, et tead, ma ei olegi su päris emme. Aga ma ei kavatse seda iial varjata, sest see ei ole ju häbiasi. Me oleme pere ja saame tulevikus loodetavasti kõike jagada.
Kui palju kavatsete rääkida tema bioloogilistest vanematest?
Ei teagi, kas tahan talle rääkida, et ta ema palju lapsi ära andis ja joodik on. Aga mine tea, ehk on tal siis sellega kergem leppida, et ei ole see üks keda ema vihkas ja ära andis.. Ei tea ju kuidas need lapsed mõelda võivad. Kindlasti aitan tal soovi korral õdesid-vendi üles otsida.
