Aga kummal pool on parem käsi?

Paljudel väikelastel on raske selgeks õppida, kumb õieti on parem ja kumb vasak käsi. Kui see kord selgeks õpitud, selgub, et asjad, mis on paremal, võivad end ümber pöörates olla hoopis vasakul! Kuidas siis õppimist kergemaks muuta?

Me tajume ümbritsevat maailma tänu nägemis-, kuulmis- ja kompimismeele vastastikustele mõjutustele. Vastsündinu ajustruktuurid on alles ebatäiuslikud, seega ei tunneta ta neid mõjutusi. Isegi siis, kui teda köidavad voodi kohale riputatud kõrinad, pole ta esialgu võimeline neid käega puudutama. See saab võimalikuks alles mõne kuu pärast.

Juba 6-kuused, ema juurde roomavad lapsed näevad oma teekonnal takistusi ning püüavad neist mööda minna. Esemetega manipuleerimine käib esialgu kahe käega, vasak ja parem on lahutamatud, kuid vastavalt lapse kasvamisele (roomamine, selle järel käimine) tegutsemisruum aina laieneb. Nüüd tekivad juba mõisted üles ja alla, vasakule ja paremale, ette ja taha.

Tõsta parem käsi üles! Aga kumb…

Alates lapse teisest eluaastast saab juba hakata kujundama keha vasaku ja parema poole mõisteid. Alles seejärel algab tema jaoks teda ümbritseva maailma tunnetamine. Vasak ja parem pool saab selgeks umbes 6-7-aastaselt, see on kooli alguseks.

Kui seda ei toimu, ootavad last ees raskused. Kõige ilmsemad on probleemid kirjaoskuse õpetamisel. Isegi korralduslik külg on esimese klassi õpilase jaoks tähtis — käia paarikaupa, tõsta üles parem käsi, järgida õpetaja juhiseid: „Jätke vasakult kaks ruutu vabaks…” Kõik see nõuab vilumust.

Seetõttu muutub laps, kes neid lihtsaid asju ei oska, ebakindlaks ja närviliseks, ta kulutab rohkesti aega ülesannete lahendamisele ega jõua õigeaegselt valmis.

Ning et see kõik toimub kooliga harjumise perioodil, kui isegi hästi ette valmistatud lapsed tunnevad tugevat stressi, muutub olukord hoopis nutuseks.

Nimeta asju õigete nimedega

Kõige väiksematega on lugu lihtne: kõik, mida neile räägite, ongi „õppematerjal”. Nii et nimeta asju nende õigete nimedega.

Iga ema teab, kui palju kordi päevas tuleb oma väikesel vahetada särgikesi või panna kätte kindaid. Seda tegevust võib aga ikka ja jälle saata jutt paremast ja vasakust käest. Ning mingil ajal läheb kvantiteet üle kvaliteediks, ja eile veel mitte midagi taipav laps lükkab ette kõigepealt parema, seejärel vasaku käe.

Teisel eluaastal asub laps avastama esemetega manipuleerimise võlu — ta tahab kasutada valgustite lüliteid, vajutada nuppudele, keerutada käepidemeid. See tähendab, et ta asub armutult ekspluateerima kõike, milleni ulatub.

Vaata enda ümber ringi — küllap asub kas või üks lapsele kättesaadavatest rõõmudest sellises kohas, kus saab vaid ühe käega tegutseda — pöörake lapse tähelepanu sellele. Ülalnimetatut saab võtta kui ettevalmistustööd, kuigi siin ei saa arvestada üksnes mäluga. Õpetamine toimub reflektoorsel tasandil, moodustades seoseid „sõna — käsi”. Seejärel tuleb aga alustada täisõppega.

Mis pole parem, see on vasak

Parim aeg selleks, et laps midagi omandaks, on aeg, mil õpetus on tõhusaim (nn sensitiivne periood) — see on alates 2,5 aastast. Siin saab juba tugineda teadlikkuse algetele, tahtliku tähelepanu väärtuslikele hetkedele.

Kõigepealt asuvad lapsed eristama oma isiklikke käsi, jalgu, kõrvu, alles seejärel hakkavad nad eraldama esemeid enda ümber nende tundemärkide järgi.

Niisiis, lähtugem sellest, et enamikul planeedi Maa elanikest on tavaliselt kaks kätt — üks nendest on parem, teine vasak.

Lastel on kergem ja loomulikum meelde jätta ühte, tavaliselt paremat kätt. Edasi tuleks aga juhinduda põhimõttest: kui see on parem, siis teine peab olema vasak.

Kõige banaalsem, kuid ka aastakümnetega kontrollitud variant on apelleerimine lusikale: „Millises käes sa lusikat hoiad, see ongi parem.” Samas pole tarvis ehmuda, kui kriisis olev 3-aastane haarab negativismituhinas lusika otsekohe vasakusse kätte.

Kella pole mõtet õppematerjalina kasutada, seda kantakse sageli nii ühel kui teisel käel. Palju mõttekam on anda lapsele väike käevõru, samas peab tähelepanu juhtima sellele, et see on tema isiklik käevõru (või paelake lapse nimega). Pane see lapse parema käe ümber ning toonita, et nüüdsest kannab ta seda vaid paremal käel.

Samal eesmärgil saab kasutada kleepsusid ja tätoveeringuid, mida lapsed väga armastavad. Neid tasub segaduse vältimiseks panna vaid ühele käele, mitte nii, et lill paremal käel, lind vasakul.

Nüüd, kui käed on selgeks saanud, tuleks asuda piire laiendama:

parem käsi on (millisel?) paremal küljel;

võttis kinni (millisest?) paremast põlvest;

hoidis kinni (millisest?) paremast kõrvast.

Järeldus: kõik, mis asub parema käe pool, on parem, vasaku käe pool — vasak.

Võimelge lapsega, kasutage sõnapaari „vasak-parem”.

Näidates lapsele harjutusi ette, tuleb seista seljaga tema poole. Vastasel juhul tekib peegliefekt. Seda eripära tuleb arvesse võtta veel väga pikka aega. Isegi algklassides näitab õpetaja ette liigutusi, seistes ise seljaga laste poole.

Mis oli paremal, on nüüd vasakul!

Selgeks teinud oma keha, võib üle minna ümbruse tundmaõppimisele. Kõige lihtsam variant on näidata parema käega asju, mis asuvad paremal pool ja vastupidi.

Näiteks istub laps diivanil ja nimetab esemeid, mis asuvad temast paremal, ning siis neid, mis jäävad vasakule. Seejärel palu tal tõusta ning seista näoga diivani poole. Millised asjad asuvad nüüd paremal, millised vasakul? Kulub väga palju aega, et nendes keerulistes asjades täielikule selgusele jõuda.

Las laps püüab leida vastuse küsimusele: „Mida on vaja teha, et paremal seisev laud oleks hoopis vasakul?”

Pööra lapse tähelepanu sellele, et eseme asukoha määramine (kas paremal või vasakul) sõltub sellest, mille või kelle suhtes seda määratakse.

Lao ritta mänguasju — karu istub jänesest paremal pool, kuid ahvist vasakul.

Käige lapsega kodus ringi, harjutada saab lausa igal pool: laud on külmkapist paremal, kuid pliidist vasakul jne.

Las laps sõidab mänguautoga sinu juhatatud marsruuti mööda (ei tasu anda mitut juhist korraga, juhata teda järk-järgult liikuma). Edasi võib asja keerulisemaks teha: „Kuhu läheb auto, kui ta pöörab paremale, siis veel kord paremale, seejärel aga vasakule?”

Tänaval on hulk asju, sealhulgas liikuvaid. Neid on lausa lust jälgida: buss oli vasakul, nüüd on aga paremal. Las laps kirjeldab teie liikumist.

4-aastasele lapsele võib juba teha graafilisi etteütlusi, esialgu lihtsustatud kujul.

Märgi suureruudulise paberilehe keskele ruut ning anna leht lapsele. Tee talle ettepanek värvida märgitud ruudust paremal asuv ruut punaseks, vasakul asuv aga siniseks. Hiljem võib püüda lugeda 2-3 ruutu ja muuta suunda, saades sel moel huvitavaid joonistusi. Nüüd tuleb juba seletada, mis tähendab paremalt vasakule ja vasakult paremale. Hea on vastavalt ema antud suundadele noolekesi joonistada.

Aga kui laps on vasakukäeline?

Vasakukäelistele lastele tuleb tõepoolest erilist tähelepanu pöörata. Ühe käe juhtiv roll on lapsel juba sünnipäraselt olemas, täpsemalt areneb see välja juba emakasisese arengu perioodil.

Tendentse võib jälgida, kuid mitte mingil juhul ei tohi asuda vasakukäelist ümber õpetama. See võib viia kurbade tagajärgedeni — rikutud saab väljakujunenud seos peaaju poolkerade vahel. Isegi kui näib, et peres kasvab vasakukäeline, siis lõplikult saab sellest rääkida alles 5-6-aastase lapse puhul, niikaua aga paku talle pliiatseid mõlemasse kätte. Ära sunni last tingimata paremasse võtma, las ta otsustab ise.

Vasakukäelistel on keerulisem orienteeruda ruumis, kuid intellektiga inimese jaoks pole midagi võimatut.

Seega on teema, vaatamata oma näivale lihtsusele, üpriski keeruline. Eriti raskeks muudab asja see, et paremast võib saab vasak ja vastupidi. Kuid sinu kannatlikkus ja järjekindlus, tähelepanelikkus ja loomingulisus aitavad lapsel omandada ka need teadmised.

Ning pea meeles — edu sõltub pidevast harjutamisest. Ainult nii kujunevad sinu lapsel vajaminevad oskused, ning mõne aasta pärast pole tal mingeid probleeme — ei kodus ega ka koolis. Edu teile!