Ahvatlevalt tühi kodu
Varasemast tuttav kodu
Harriet kinnitab, et neile on see äraproovitud maja - enne üürisid nad siitsamast esimese korruse korterit.
Mullu aprillis ostsid kolmandale korrusele kaks kõrvutiasetsevat kahetoalist korterit, juulis jäi elamispind vabaks, augustis alustasid remonti ja jõuludeks kolisid sisse.
Mait tegi ise uue ruumide jaotuse plaani. Kahjuks tuli eelmiste elanike uus plaaditud vannituba korterite ühendamise käigus maha lõhkuda.
Vahepeal oli kolme-aastase Frazu vanematel õudne mure: auto müüdud, kodu lõhutud, kaosest kostsid halastamatud kirvehoobid.
Elasid nad sel ajal välilaagris Harrieti vanemate kodus. Kui nad ära kolisid, panid Toompered tütrele kaasa neile endile pulmadeks kingitud noad-kahvlid ja isa Hendrik kinkis enda tehtud valge roosilise laudlina.
“Meil on ka minu vanemate kingitud raske diivan ja kaks tugitooli, mida on tassitud kiruvate sõprade abiga mitu korda ühest korterist teise, vahepeatustega Draamateatri laos. Selle diivani katteriide järgi on toonitud liivkollaseks, õrnlillakaks, helesiniseks ning vaevu aimatavalt roheliseks meie tubade seinad. Nüüd läheb diivan jälle reisima, saab uue katte.”
Harrietile meeldiks kodus mõni vana mööblitükk, aga Mait ei soovi midagi võõrast.
“Ma olen sellega täiesti nõus, kui mees tahab alustada nullist ja tekitada ise esemetega seotud lugusid.
Eelmiste elanike soetatud uue köögimööbli jätsime siiski paigale.
Lasnamäelt, Maidu vanemate kodust, kus Franz veetis esimese eluaasta, tõime kaasa vanaisa, Viljandis tuntud Kusta Jõgeri puunikerdused ja maalid: maastikud, vaikelud, öise sadama.” Need ootavad teatrilaos ning saabuvad peagi siia. Vanaisa nikerdatud puukarp, mille sisekaanele on märgitud Maidu teatrikoolis käimise aastad, seisab juba köögiriiulis ja hoiab teepakke.
Lõpetamatuse diskreetne võlu
Suure korteri (80 m²) uks avaneb avarasse eluruumi, kust hommikuti hoovab idamaiselt vürtsikat lõhna. Hetkel nõrgestab põlvi fluidum, mis pärineb lainelises plekkahjus “küpsetatavast” jõulukuusest ja erilisest teest. Viimase jaoks tuleb eelneva 20 minuti jooksul keeta nelki, kardemoni, kaneeli, värskelt riivitud ingverijuurt ja terapipart ning valada see üle musta tee ja keeva piimaga.
Joovastavale lõhnale mängib kaasa lummav valgus veel tühjas eluruumis. Kolm akent on orienteeritud päikese liikumisele justkui vanas templis, kus esimesest avast ilmub ruumi koidukuma ja viimasest langeb loojangupuna.
Seda nostalgilist meeleolu süvendab veelgi vaikne akordionimuusika.
Ka korteri ülejäänud akendest paistavad romantilised vaated - igast aknast paitab mõni vana puu ja kui need kõik lehte lähevad, siis elab pere vist nagu pargis.
Harriet on võrsunud koduses botaanikaaias. Tema missioonitundega isa korjas prügikasti äärest kokku naabrinaise surmale määratud toataimed ja poputas omadele lisaks needki üles. Tütrel on kergekujulisem lilletõbi - tema hoiab akendel õitsvaid nartsissi- ja hüatsindipotte.
Põrandal seisvas küünlajalas põlevad neli küünalt, tähistamaks tulevase kamina asukohta.
Kamin tuleb lihtne ja kandiline, laotakse tellistest ja krohvitakse üle. Sellise kaminaga sobivad tulekahjujälgede ja üraskimustriga vanad talad, mis kaunistavad taastatud krohvlage ning krobelist korstnajalga.
Harriet: “Aeg-ajalt tekib kahtlus, kas põrandate taastamine oli ikka õige mõte. Vanad naelaaugud paistavad välja ja mõnest kohast on põrand päris kaldu.”
Ta arvab, et kuna neil pole siin kalleid bambustapeete ega teisi hinnalisi materjale, samuti mitte ühtki luksuseset, siis ei saagi nende elamine olla tänapäeva seisukohalt võttes põnev - ja veel vähem noortepärane. Aga selles ta küll eksib.
Suure “kapi” (see on nende aknata garderoob uksest paremal) vastas meelitab koridor oma virvatuledega tumeda vere karva nishi.
Üllatus, üllatus! Siin on avatud tualettruum, kus poolekslõigatud munakoore sarnase valamu taga seisab kilesse pakitud ja seetõttu unenäoliselt hägune paraboolpeegel. Seda valgustavad kaks küünalt. Väike ruum on nagu kodu punane süda.
Istud vaikselt potil ja mõtled igavikule.
Paljude inimeste lõplikult viimistletud ja möbleeritud korter kaotab oma võlu ja sensuaalsuse. Polegi enam nii erutav kui varem, mil söödi-joodi vaibal ja pikutati madratsil. Poolikusse elamisse andis veel kõike juurde fantaseerida ja õhku oli rohkem.
Maidu-Harrieti kodus ongi veel see lõpetamatuse võlu.
Järsku rikuvad ära?
Neil pole põrandaliiste ega olulisi valgusteid.
Puuduvad mahedad värvilisest mattklaasist uksed, mille taha suletakse hiljem vannituba, Franzu elupaik ja vanemate magamistuba.
Need toad on praegu alles vastastikku avatud ja mängivad üksteisega. Magalas lebab madrats, paariliseks ainult kummut.
“Sinna on mõeldud veel kirjutuslaud, kuigi oleks mõnus, kui suur magamistuba oleks ainult voodi päralt,” unistab Harriet.
“Lühtri asemel tuleb eluruumi hubane põrandavalgus, kus paberlambid tekitavad salapäraseid varje. Mait lubas suvel meisterdada laeni elutoariiulid ning tuua raamatud laost koju. Ja veel metallkapi teleka jaoks, et avada see uudiste ja spordivõistluste ajaks – ilma selleta Mait ei lepi.”
Päris valmis pole ka nende vannituba, millega seoses oli toimunud isegi lühiajaline huvide põrkumine. Selle planeerimise ajal oli Harrietil just käsil korvivitste puhastamine ja talle tundus, et selleks tööks oleks vaja eraldi ruumi, kuhu hiljem võiks teha kabineti.
Aga kuna aknaga vannituba on olnud ka Harrieti unistustes esikohal, siis ei tulnud lõppotsus raskelt. Tegelikult oli vannist saanud ema-poja mõnulemise paik, kus nad teinekord kahekesi teki alla pugesid, sest vannile polnud veel kraanegi külge monteeritud.
“See vann küll vett ei näe,” kahtlustas fotograaf. Aga loo trükkimineku ajal kuulsin, et plastvann sai Draamateatri töökojas puujalad alla, veevärk ühendati ja toimus esimene pidulik kümblus sümfoonia saatel.
Te ei kujuta ette seda muusikat, mis kostab pööningult vannituppa!
Vaikse ilmaga nagu flöödimäng, tormiga orelikontsert.
Seda imelist tuulemuusikat esitavad gaasi- ja veetorud. Harriet pidas kuuldut algul meelepetteks ega söandanud Maidule rääkidagi.
Harrietit tehtud ja teoksil tööd
“Korvipunumine on mu pühapäevane hobi, uitmõtteline hetkeline huvi. Olen teinud 6 korvi moodi punutist. Esimese korvi kinkisin Taavi Teplenkovile, sest see oli tema erisoov – saada minu esimene korv.
Tegin selle koorimata pajuvitstest ega tea, kas see tal veel koos püsib.
Teise kinkisin Ülle Kaljustele sünnipäevaks, kolmanda ja neljanda kinkisin ka ära, ja viiendagi kinkisin ära.
Viimane jäi koju.
Pidin selle tegema, et tolmukogujad-vitsad kapi otsast ära saada ja tegelikult oli meil leiva-saiakorvi vaja.
Sellega mu huvi vitste vastu rauges, nende koorimine osutus tülikaks. Eelmisel kevadel jahtisin mitu kuud asjatult õiget hetke, mil pajudel on koor kõige lahtisem. Ka ei leidnud ma enesele õpetajat. Lasksin õpikute järgi teha isegi vitste leotamise kastid ja mõningad vajalikud vidinad, aga materjali kogumine pole mul veel õnnestunud.”
Kui eelmisel kevadel olid suured tormid, mis mereäärseid mände pikali tõmbasid, siis rebis Harriet vaimustunult männijuurikaid.
“Need meeldisid mulle väga, sest koor tuli hästi lahti ja iga juurikas oli oma kuju ning iseloomuga, nii et korvid tulid kuidagi jutukad. See aeg võis olla Maidu jaoks üsna veider, sest kui juhtusime linnast välja sõitma, siis pidi ta mitmeid kordi auto peatama, kui preili väitis end märkavat mõnd juurikad ülespidi mändi.”
Ka see huvi on momendil raugenud. Kuid mitte unustatud!
Asemele on tekkinud kirg riideid ribadeks lõikuda, et neist vaipa punuda.
“Hiljuti sain just maha musta värvi kaltsuvaibaga, millesse on lõigatud nii minu keskkooliaegne seelik kui ka lavakaaegne kleit, Maidu T-särk, Liina Tennosaare ja Külli Koigu kampsunid.
Kuna tulemus mind niivõrd innustas, siis piidlen juba vaikselt, kellelt saaks valget värvi materjali.
Huvid tulevad ja lähevad must läbi sellise hooga, et ei jõua neisse eriti süveneda. Sellest on väga kahju, sest paljud asjad jäävad pooleli ja paljud sootuks teostamata, kuna pole piisavalt pealehakkamist.
Näiteks kogusin suvel suure hooga randadest lutsukive - suuri ja väikesi, punaseid ja siniseid, igasuguseid. Mul oli kindel plaan laduda neist vannitoa põrand. Need on ju märjaks saades hästi ilusad - ja teisalt masseeriksid mõnusasti jalataldu.
Aga mõte jäi soiku.
Läksime mugavat teed pidi ja ostsime plaadid. Kivid on aga kapi otsas ootel - äkki õnnestub kunagi suvemajake tekitada?
Siiski! Üht ma kavatsen juba nüüd teha: panen mõned kivid kastiga vannituppa, siis saab neil sõtkudes jalgu masseerida.”
Iseseisev vallatu Franz
Kui ema läks välisust avama, ronis poiss kaskadööri osavusega köögiriiuleid mööda üles, võttis kapist maitseainepurgid ja hakkas nuusutama.
Ehmusin, et laps kukub alla, ja tahtsin ta sülle kahmata.
Franz ronis kähku kõrgemale.
Hetk hiljem selgitas ema, et just nii ta harilikult toimetab - segab emale tee jaoks vajalikke maitseaineid.
Franz tohib kapist serviisi välja võtta ja laua katta. Mingil hetkel hiilis ta diivanile magama, ärgates aga ronis kohe nõudekapile, sealt üles külmkapi kallale ja saigi oma jäätiseportsu kätte.
Fraz oskab ka võileiba teha. Vahepeal istub elektripliidi kõrval ja topib nuge-kahvleid jalgevahelt sahtlisse.
Emal pole südant kamandada, et ära tee seda ja ära tee toda.
“Jabur on nõuda, et äsja kolmeseks saanud laps peaks kodus korda hoidma, või karta, et ta teeb asjad katki. Parem on talle nendega ümberkäimine selgeks õpetada. Franz paneb igal õhtul, kui uni silma tikub, ise peale Mozarti “Väikese öömuusika”.
Päeval ei suuda ema teda ohjata, et istume nüüd maha ja teeme seda või teist.
Franz on suur vigurdaja ja vaidleja. Numbreid loeb ka meelega valesti. Isa pidi olema poisiga rangem ja vahel häält tõstma.
Iseloomulik neile – Mait armastab eluruumis teravaid nurki, Harriet, vastupidi, pigem kumeraid. Kui Mait on midagi ära keelanud, aga poiss ikkagi teeb, tunneb Harriet, et temagi on pahandada saanud ja kurvastab koos oma Fanz-tibuga.
Harriet tunnistab, et unistused oma pesast on neil enam-vähem täitunud. Laval saavad nad pinge maha laadida, kodus on vaikne ja rahulik. Müra tuppa ei kosta, autosid liigub kodutänaval vähe. Suureks lärmiks läheb siis, kui isa ja poeg müravad, muusika mängib ja pann säriseb pliidil.
Franzul on põnev elu, sest ümbruskonnas on palju väikesi lapsi. Võib teistes hoovides ringi lipata. Ema isegi tahaks veel võõraste puuriitade vahel ronida. Ainus, mis puudu, on oma aed.
