Aitäh, isa, et oskasid meie lapsepõlve meeldejäävaks teha

Minu mälestused papast ei ulatu päris lapsepõlveni, aga seda kõike võin ma piltide pealt näha ja teiste jutustamisest kuulda. Kui ma alles sündisin, esimene laps ikkagi, oli papa närvis nagu kõik esmakordsed isad on. Seisis kodus akna all, haiglasse teda ei lubatud, ja raputas vana veneaegset radiaatorit seina küljest lahti. Hiljem on väitnud, et kui siis teatama tuldi, et pisike tütar on, siis oli selle ka peaaegu seinast lahti rebinud.

Selline ma siis olin, pisike pesamuna. Papa ei teinud mingit probleemi minu kantseldamisest. Jagas kõike emmega, nagu peabki. Vabakasvatust minu ajal veel ei tuntud, aga mulle lubati ikka päris palju. Selle kõrval aga püüdsid emme ja papa mulle ka tarkusi õpetada, mis kukkus neil kokkuvõttes päris hästi välja.

Kuskil väärtuslikes pildialbumites on fotod sellest, kuidas mina väiksena papa süles istun ja papa endaga malet mängib. Varsti hakkas ta seda mulle ka õpetama ja nagu välja tuli, olin ma selles täielik geenius nagu oma papa lapsed ikka. Tegi ta, mis ta tegi, mul tekkis lihtsalt nii palju võimalusi kogu aeg matt anda. Arusaamatu. Kui ma lõpuks aru sain, mida ta teeb, palju aastaid hiljem, nõudsin muidugi enda täiskasvanud inimesena kohtlemist ja kaalukauss kaldus sinna, kus ta pidigi olema.

Sama kehtis kõige muu kohta. Enda lapsepõlvest seda nii eredalt ei mäletagi, aga muiata sain ma palju, kui mu väiksemad õed isaga köievedu mängisid ning üsna lõdva köiega papa ära tõmbasid.
Mind ja mu õdesid ausalt öeldes ikka hellitati päris kõvasti. Iga aasta veeti meid loomaaeda, lõbustusparki ja igale poole mujale. Suviti pani papa koduõuele üles telgi ja võrkkiige, mida ma nüüd tean, et oli kohutavalt tülikas, aga seda meile mõista ei antud. Iga koduukse peal rippus kiik, mis ei olnud ka käimiseks kuigi mugav, aga jällegi sain ma sellest kõigest teada alles väga palju hiljem.

Üheltki meie suuremalt esinemiselt papa kunagi ei puudunud, võttis alati osa kõigist tegevustest, mis olid mõeldud lapsevanematele — ja kõik teavad, kui tähtis see on, et isa-ema seda teeksid, mitte kõrvalt ei vahiks. Selline eeskuju ees, olen alati silmas pidanud, et vanema õena täpselt sedasama teen, kui mu väiksel õel mõni üritus oli.

Kõige eredamalt tulevad mulle aga meelde jõulud ja kogu see vaev, mida meie rõõmustamiseks nähti. Papa tõi igal aastal metsast kuuse, mida me siis ehtida võisime (ja mis meil just väga hästi välja ei tulnud, aga ega seda ka keegi meile ei toonitanud). Meil käisid päkapikud nii kaua, kui vähegi võimalik — enne, kui me lihtsalt poolkogemata kõik avastasime. Jällegi olin mina esimene, kes kõigest teada sai ja taaskord ei olnud mul emme ja papa eeskujuga mingit kahtlustki, et aitasin kõike kaasa mängida, et oma õdede jõuluusku pikendada.

Jõuluõhtutel, kui ma väike olin, nägime akendest saanijälgi. Väga laiu saanijälgi, arutasime me õega kohe — nii et see polnud mingi tavaline salvokas, vaid ikka jõuluvana saan. Ja seal võisid isegi põtrade jäljed tehtud olla. Mingeid muid jalajälgi polnud, need olid kõik ära tasandatud. Sellest on nüüd juba peaaegu 20 aastat möödas ja ma mäletan ikka veel, kuidas ma, suu ammuli, akna pealt jõllitasin midagi sellist, mis lapsele kõige enam korda läheb.

Ja nüüd, kui ma olen vanem, on kõik ikka samamoodi. Papaga saame me omavahel väga hästi rääkida, me jagame temaga suures osas maailmavaadet. Lapsepõlvemängud on nüüd muutunud hoopis teisteks asjadeks. Meil on tõsised malepartiid, jutud käivad kooliasjadest ja elust, kõik papa õpetused ja eeskuju olen ma alati meeles pidanud. Aga väike laps olen ma tema jaoks ikkagi. Kui tulen Tartust ülikoolist koju käima, on ta mul rongijaamas vastas nagu lapsel õhtusel ajal ikka ning aitab kotte koju tassida.