Ämm hakkas aednikuks ja sunnib meidki igal nädalavahetusel rohima!

 (66)
Ämm hakkas aednikuks ja sunnib meidki igal nädalavahetusel rohima!
Foto: Ilmar Saabas

Ämm ja tema poeg ehk minu mees otsustasid, et aitab keemiaga mürgitatud puu- ja juurviljadest ning rajasid sel kevadel ämma tagahoovi suure aiamaa. See aga tähendab, et ka mina pean kõik oma vabad hetked nendega koos rohima, kõplama, väetama, muru niitma ja nii edasi.

Ausõna, mul ei ole keemiavabade köögiviljade vastu mitte midagi. Hea meelega ostan neid turult või maal naabrite käest ja mul pole kahju ka natuke kallimat hinda maksta. Aga oma vaba aeg on mulle natuke liiga kallis — ma ei raatsi igal nädalavahetusel asju linnas kokku pakkida, et siis maale peenarde vahele küürutama minna. Maale lähen ka muidugi hea meelega, aga kui mul on puhkepäev, siis ma tahan puhata, mitte rohida, muru niita või puid lõhkuda.

Ämm ja mees sellest aru ei saa. “See ongi ju puhkus,” kiidavad nad kooris. “Ise sa ju tahad ka värskeid porgandeid ja lapsel on nii tore oma peenrast maasikaid noppida. Varsti saavad kurgid ja tomatid ka, talvel on oma kartul keldrist võtta ja loomulikult teeme sel aastal ka moose ja kompotte, küll on tore, küll on tore”

Ei ole!!! Ma tahan päevitada, ujuda ja metsas jalutada, mitte rikkis muruniidukiga ohakate ja kõrvenõgeste vastu võidelda! Sääseparv lendab selga kohe, kui uksest välja astud, varsti lisanduvad veel parmud ka, linna tagasi jõudes olen ära näritud ja näen välja kui kärnas peni. Katsu sa seal põõsaste vahel nende tuhandete pudulojustega hakkama saada — mida rohkem neid ära vehid, seda higisemaks muutud ja seda hullemini nad ründavad.

Seotud lood:

Ja rohimisest hullemat tööd ma ette ei kujuta. Istud seal peenras, näpud mullas. Muidugi on kindad alati käes, kuid imekombel ei ole võimalik sellegipoolest puhaste näppudega pääseda — sõrmed näevad pärast välja nagu poleks kunagi maniküüri saanud. Ka jalad vajavad pärast väga põhjalikku pediküüri.

Oh, ma unustasin ju lillepeenrad. Neid on ka vaja. Igale poole, igas peenras sada erinevat lillesorti ja mis peamine - kord maha istutatud lillede kohta arvatakse üsna tihti, et sinna kohta see ikka ei sobi, tuleb ümber istutada. "Ma praegu ei jaksa, nõrk on olla, äkki sa võtad labida ja teed selle töö ruttu ära? Pärast on silmale ilusam vaadata," kostub siis üks hale piuks ning ma siis võtan jälle labida ja lähen kaevama.

Peamine probleem ongi see, et ämm on ise juba üsna hädiseks jäänud. Küll valutab selg, küll jalg, ilmamuutusega teevad liigesed häda ning kuuma ilmaga on enesetunne nii halb, et ei lase voodist tõusta. Mis tähendab, et tema algatatud projekt tuleb lõpule viia meil — terve suur aiamaa, mis erinevat kraami sai kevadel täis külvatud ja istutatud, tuleb ära hoolitseda ja memmekese soovide kohaselt talveks säilima organiseerida. Raisku lasta kalli raha eest ostetud seemneid ja külvatud saaki ju ei saa! Pealegi on nii tore, kui oma kartul ja oma porgand on võtta, tuleb kordades odavam kui poest ostes...

No kuidas ta siis odavam tuleb? Osta seeme, külva, kasta, rohi. Me sõidame igal nädalavahetusel 100 kilomeetrit, et memmekese aiamaad kasida. Bensiin maksab, minu vaba aeg ka maksab! Sel aastal sööme elu kallemaid porgandeid.

Muidugi ma võiksin ju vastu hakata, karjuda ja vihastada, kodutüli üles võtta ja perekonnaga tülli minna. Trampida jalgu ja lärmata, et ma ei rohi, ma ei niida muru, ma ei tee aiatöid ja üleüldsegi  — sõitke seenele oma köögiviljadega! Aga sellest pole mingit kasu peale tülitsemise kasu. Kes vanemate inimestega tegemist teinud, need teavad, et kogu see kisa lõpeb pisarate ja meeletu solvumisega ning memmeke jääb tõenäoliselt veelgi rohkem haigeks, kui "keegi teda ei armasta, keegi teda ei mõista ja tegelikult tema tegi selle aiamaa ju ainult meie jaoks ja meie heameeleks. Kuidas me küll sellest aru ei saa?"