Minu jaoks oli alguses tegu aga hoopis tavalise balletiga — rääkida mul ei lastud, võisin vaid noogutada. Mees (me ei olnud siis veel abielus) oli mind juba hoiatanud — mida vaiksem oled, seda suurema poolehoiu pälvid. Kuid haiget tegi ämm siiski: talle mu passi kantud nimi ei istunud. Sain temalt vastavalt tujudele mitu uut nime. Just need, mida tema parasjagu heaks arvas.

Seega algas meie kooselu ämma ja äia juures seisuga 10:0. Ämma kasuks.
Alguses püüdsin seisu parandada.
Kui koristasin, tegin seda täiesti valesti. Koerakarvu ei tõmmata tolmuimejaga ära — need korjatakse harjakesega kokku ja pannakse augulisse kilekotti. Koerakarvasokid on kõikse soojemad! Kui suvi tuleb, pestakse karvad puhtaks ja laotatakse kuivama. Ja siis paberkotti. Kuhu nad unustati…

Kui koorisin kartuleid — ikka täiesti valesti. Kartulilt tuleb koor ühe pika jutina maha koorida ja see peab jääma sile nagu muna. Minu kartul oli pigem nurgeline.
Ka mune ja isegi viinereid keetsin valesti. Ja kui külalised tulid, siis oli tal hea neile rääkida, kuidas ma ei oska! Isegi mitte valmistoitu soojendada.
Aknad tuli pesta äädikaga ja mitte poekeemiaga ning triiksärke ei pestud ise, vaid viidi pesulasse.
Ja üleüldse: kuskohas ma elanud olen ja kas ikka kasvatatud ka on?

Kõige suurem solvang oli talle inimese isutus. Ämmale meeldis vaaritada ja ta tegi seda tõesti hästi. Aga toidud olid liiga rammusad ning tihti võtsin ma vaid väga väikese portsjoni… Häbi mulle!

Kui jäin lapseootele, läks seis hullemaks. Rõhutan: me vaid elasime mehega koos, ilma abieluta. Nüüd mõistis aga ämm, et lapselaps seob mu tema perega alatiseks. Ikkagi pojalapse ema. Et oma (hetkelist) kaotusseisu leevendada, häbistas ta mind igal võimalikul ja võimatul hetkel ning teatas kõigile, et plika tegi lapse vaid pulmade pärast. Kuid et ärgu ma lootkugi — nende suguvõsa ja peent nime nii lihtsalt ei saada ja pealgi — ma pole seda väärt! Me abiellusime.

Kui tütar sündis, lükati mind täiesti kõrvale. Ämm hakkas täiskohaga emaks. Alguses oli see hea, sest sain puhata. Aga üsna ruttu olin sunnitud imetamise katkestama, sest suve alguses seati mind fakti ette — maaõhk on ainus, mis lapsele hästi mõjub! Ja maapiim! Seega võtavad vanaema ja vanaisa oma (!) maimukese ning põrutavad suvilasse. Et las ma puhaku! Kaks päeva hiljem olid vastsed vanavanemad ähmis, sest laps läks kärna — lehmapiimast. Tänasin mõttes seda anonüümset lehma, sest tänu talle sain oma lapse tagasi.

Kui tütar lasteaeda läks, elasime ikka veel ämma ja äiaga. Tõsi, see oli suur eramu, ruumi oli meil kõigil, kuid mitte eraeluks. Olin kui tore orjake, kelle peale laoti kõik majapidamistööd.
See kõik jätkus päevani, mil mu mees autoõnnetuses hukkus. Silmapilkselt. See oli hetk, mil ämm läks pisut sassi. Nii ei pidanud juhtuma. Tal olid teised plaanid.

Olin tuhat protsenti kindel, et nüüd lendan ma sealt majast nagu kuul, kuid ootamatult ämm muutus. Pärast matuseid hakkas ämm arutlema ja mõtisklema, miks tema poeg hukkus ja just nüüd surema pidi. Ämm vajas pikki vestlusi minuga ja selleks, et üldse aru saada, kelle ta mattis. Milline inimene ta õigupoolest oli? Sain aru, et ämm oli viimased aastad keskendunud võitlusele minule, kuid oli oma poja täiesti kõrvale lükanud. Ta teadis minust kõike, kuid pojast mitte.

Leinasime koos, kraamisime hauda, rääkisime tohutult … Kuni ühel päeval leidsin enda kõrvalt täiesti uue inimese. Sooja ja targa, täiesti heatahtliku inimese. Poja surmaga oli temas surnud ka ämma stampolek. Ämm oli vabaks saanud painest olla ämm.

Ta hakkas õigesti ütlema mu nime ja ta ei mõnitanud mind enam külaliste ees. Vastupidi — ämm saatis meid tütrega soojamaa reisile, et võiksime kõigest kergemini üle saada. Mulle hakati tegema kingitusi, mis olidki just mulle muretsetud, isiklikult mulle.

Kui ma aasta pärast abikaasa surma kohtusin ühe meeldiva mehega, suhtus ämm sellesse täiesti rahulikult. Noor inimene peabki enesele kellegi kaaslaseks leidma. Kui avaldasin soovi omaette elama kolida, siis aitasid nad koos äiapapaga mul leida sobiva elamis ning aitasid mööblitki osta. Nad võtsid heameelega hoida mu tütrekese ning kui ma ühel päeval abiellusin, istusid ka mu endine ämm ja äi pulmalauas.

Lõpuks olin ma omaks võetud. Pärast viieaastast “kooselu”.
Kui sündis mu teine tütar, saatsid nad mulle südamliku õnnitluskaardi.

Kuid nüüd on olukord juba suisa uskumatu: jõuludel peetakse meeles kogu meie praegust pere. Praegune abikaasa sai esimese kingina koerakarvasokid. Pidid soojad olema. Ja õnne tooma.
Just neid sokke käes hoides mõtlen ma — kahju, et nende poeg ei saanud teada, kuid toredad ämm ja äi võivad olla tema ema ja isa.