Andke nõu: tahan teist last, aga mees mitte — kuidas ta siiski nõusse saada?

 (30)
Beebi
BeebiFoto: Tanel Meos

Kuidas meest, kes pole kindel, kas teise lapse sünd perre oleks hea mõte või mitte, ümber veenda? Andke lugejale nõu!

Esimene laps on varsti nelja-aastane ja meie oleme abielus seitse aastat. Esimene rasedus oli väga raske, pidev katkemisoht, kuude pikkused haiglas olemised, minu ja lapse terviseprobleemid jne. Terviseprobleemide tõttu oli ka lapse esimene eluaasta väga raske. Lõpuks aga saime oma asjad korra ja toimima meeskonnana.

Kui esimest last planeerisime, siis rääkisime, et võiks olla 2-3 last väikese vahega, kuid kui laps sündinud oli, siis mõlemad mõtlesime õudusega, et seda küll ei juhtu. Et hullud on need inimesed, kes peale esimest veel lapsi tahavad.

Paar kuud tagasi aga mõtlesin selle kõige üle, mis oli ja kuidagi nii suur rahu tuli mu sisse, et teine kord läheb kõik hästi. Arstide sõnul oli kõik üks halbade asjade kokku juhtumine ja on väga tõenäoline, et teine kord läheb kõik hästi. Rääkisin oma lapsesoovist mehele ja ta oli tõrges. Ütles, et meil on praegu ju nii hea, miks ma rahul pole ning tema ei suuda kõike seda uuesti läbi teha. Lisaks seekord ei pea kannatama ainult meie, vaid kõige selle sees oleks ka meie esimene laps, et kas ma kujutaks ette kuude kaupa haiglas olemist nii, et meie olemasolevat last ei näeks jne. Tookord jätsin teema ja nüüd paar nädalat tagasi uuesti rääkides tundus, et ka tema hirm hakkab natuke lahtuma, sest arstid on väga positiivsed. Küll aga ütles ta mulle teist korda rääkides, et tal ei ole ikkagi tunnet, et tahaks. Ei ole lihtsalt õiget tunnet ja kõik. Samas ta nõustub, et kas kohe või üldse mitte kunagi, sest muidu on laste vanusevahe meie jaoks liiga suur juba. Rääkimine lõppes tüliga, sest mina jäin pinnima, et mis tunne tal õige pole ja tahtsin süvitsi läbi rääkida kõik, aga tema tundis, et survestan teda. Ütlesin, et ma tahan last ainult siis, kui tema ka väga tahab, ta ütles, et ei taha ja nii see teema lõppes.

Seotud lood:

Nüüd ma ei tea, kas või millal sellest uuesti rääkida. Peale esimest jutuajamist toimus ju suur areng temas ja ta oli nõus juba ette kujutama, et äkki ikkagi võiks… Rääkisime, kuidas me ette valmistuks, mida teisiti teeks, et meil lihtsam oleks jne… Aga lõpuks ikkagi ütles, et tunne pole õige. Ma arvan, et ta lihtsalt pole jõudnud kõike enda jaoks läbi mõelda ja pole piisavalt harjunud selle mõttega veel. Ma ei taha liiga palju selle teemaga pinda ka käia, sest ma tean, et piisava pinnimise peale jääks ta nõusse lihtsalt sellepärast, et mulle rõõmu teha. Nii ma ei taha. Ma tahan, et ta ise tahaks, aga samas ma tean, et ta on nii mugav ja rutiinis kinni inimene, et ilma rääkimata, unistamata ja teoreetiliste plaanide tegemiseta tal ei tekigi isu.

Finantsiliselt kõik ok, suve lõpus saab valmis maja, kus oleks piisavalt ruumi ka kolme lapse jaoks. Tugivõrgustik on meil olemas. Samas linnas elavad meie mõlema vanemad, kes mõlemad on olemasolevast lapselapsest väga vaimustuses ja oleme saanud ka kahekesi väljas käia. Pigem ajalugu näitab, et mina olen see, kes natuke tõrges on ja tite kõrvalt välja minna ei viitsi. Tean, et see hirmutab teda ka, et ta ei saa enam piisavalt minu aega ja tähelepanu.

Mul on tunne, et meil on nagu kõik olemas ja ühe lapsega jäämine oleks mingis mõttes nagu kõigi nende ressursside raiskamine. Äkki mingi hetk olen 70 ja nutan, et mu ainus laps otsustas välismaal hoopis karjääri teha ja mitte lapsi saada. Kui on 2-3 last, siis äkki mõnigi neist jääb minu lähedale ja rõõmustab lapselastega. Mees mõtleb rohkem tänasele päevale. Ütleb, et tahab ühele lapsele rohkem tähelepanu pakkuda, temaga aega veeta, äkki kahe lapsega ei jõua piisavalt tegeleda. Nii kaugele tulevikule ta üldse ei mõtle.

Mis te arvate, kuidas teemast uuesti rääkida? Kas üldse? Äkki võikski elu nautida, tööd teha ja reisida, mitte tittedega mässata? Kuidas teil on, kas mehed on alati kohe rõõmustanud, kui lapse plaan on tekkinud või on mõnel ka nii olnud, et ise tahaks, aga mehel võtab aega, et järgi jõuda?