Oleks veel arusaadav, kui ma oleks 17aastane naiivne lapseke, keda peaks kurjade onude eest kaitsma. Kuid ma olen 25aastane naine, mul on magistrikraad omandamisel, hea töökoht olemas, kallimaga kahepeale korter ka.

Aga ema ei suuda üldse leppida mu mehega. Oleks Raido mingi vangis istunud kiilakas ja tätoveeritud jõmm, siis ma saaks veel murest aru, aga tegu on normaalse ja täiesti tavalise noormehega, kes töötab spordipoes. Kui Raido vahepeal emal maal omast vabast ajast abis käis, sain pärast kõnesid, mida kõike Raido jälle valesti on teinud ja küsis alati, miks ma sellisega koos olen. Talle ei meeldi Raido huumorimeel, sest Raido on üsna irooniline ja sarkastiline — emaga liialt sarnane vist, sellepärast ei meeldigi. Tema meelest on Raidol nõme töö ja napakad hobid ja ta arvab, et Raido on liiga lapsik, et peret üleval pidada. Iga kord, kui ema külas käib või me neile lähme, lähevad ema ja Raido tülli, sest ema näägutab nii kaua, kuni Raido lauast püsti tõuseb ja ära läheb või midagi mürgist vastu ütleb. Siis ema nutab, sest tema “tahab ju ainult head”, aga meie oleme tema vastu nii õelad.

Viimane kord, kui ema hakkas jälle pihta ja virises Raido kallal, et millal ta ükskord normaalse töö hangib, küsis Raido ta käest vastu, et millal sa ometi vait jääd?! Ema oli šokis ja oleks päriselt talle kallale läinud, kui ma poleks vahele hüpanud. Täielik Santa Barbara! Läksime minema ja pole emaga sellest ajast rääkinud.

Aga mida sellise emaga teha? Ta on ju ikkagi minu ema ja enne Raidot olid meil suhted täitsa normaalsed. Nüüd on ta pähe võtnud, et see mees mulle ei sobi ja meie suhted on rikutud, sest mina Raidost ei loobu ja tema ei suuda Raidot aktsepteerida. Pean nüüd valima ühe või teise, mis on täiesti ebaõiglane ja ma ei taha seda valikut teha.