Appi, mu laps on liliput!

Kui laps on saanud 3-4-aastaseks ning vanemad märkavad, et ta kasvab oma eakaaslastest aeglasemalt, siis ei omista nad reeglina sellele erilist tähelepanu — küll sirgub veel. Tavaliselt see nii ongi. Kuid juhtub ka nii, et laps ei jõua eakaaslastele järele, vaid jääb neist kasvus aina rohkem maha.

Kahjuks hakkavad siis vanemad, aga ka pahatihti lastearstid, lööma häirekella liiga hilja — üleminekueas, kui pikaksveninud noorukite taustal näeb laps ikka veel esimese klassi õpilasena välja. Ja siis langetataksegi hilinenud ja kurvastav diagnoos: patoloogiline lühike kasv.

Anomaalne kasvu aeglustumine pole veel diagnoos, vaid üksnes sümptom, mis võib anda tunnistust mitmesugustest haigestumistest. Kasvu pidurdumise põhjuseks võivad saada haigused, mille puhul on häiritud toitainete imendumine (düsbakterioos), kauakestev hüpoksia ehk kudede hapnikuvaegus (kaasasündinud südamehäirete, aneemia ja kopsuhaiguste puhul), rasked metaboolsed häired (kroonilised maksa- ja neeruhaigused), luustiku patoloogia (rahhiit, kondrodüstroofia ehk kõhre kõhetus) ja mitmesugused kromosoomanomaaliad. Kõikidel nendel juhtudel ilmutab haigus ennast koos paljude teiste iseloomulike sümptomitega, kasvu pidurdumine on vaid haigestumise tagajärg.

Väikesed vastu tahtmist

Kuid on olemas haigus, mille puhul kasvu pidurdumine pole mitte kaasnev, vaid põhisümptom — see on hüpofüsaarne nanism ehk kääbuskasv. Salakaval haigus, mis teatud ajani ei anna endast üldse mitte märku. Lapse esimestel eluaastatel jääb kasv maha tasapisi ning ei torka esialgu silma. Ning alles noorukieas, kui toimub normaalne hüpe kasvus, hakkab see laps tugevalt eakaaslastest erinema.

Põhjuseks on hüpofüüsi ehk ajuripatsi funktsiooni häired. Ajuripatsis töötatakse välja lapsele normaalseks kasvuks ja arenguks vajalikku somatroopset hormooni, mida nimetataksegi kasvuhormooniks. Kui kasvuhormooni on vähe või mingitel põhjustel organism seda ei omasta, algabki kasvus mahajäämine.

Kasvuhormooni defitsiit toob endaga kaasa teiste sisesekretsiooninäärmete töö häired. Sageli on sellistel lastel häiritud kilpnäärme- ja suguhormoonide tase. Sel juhul võivad lapsel puududa teisesed sugutunnused, üleminekuiga algab hilja ning tulevikus on võimalik viljatus.

Kõige sagedamini põhjustavad kääbuskasvu geneetilised hälbed. Kuid ajuripatsi funktsioonid võivad rikutud saada ka teistel põhjustel: sünnitraumad, kasvajad, väikelapseeas põetud infektsioonhaigused, näiteks meningiit või isegi gripi raske vorm.

Liikumine üles

Alles hiljuti kõlas hüpofüsaarse nanismi ehk kääbuskasvu diagnoos kui kohtuotsus. Laps oli määratud jääma liliputiks — väikeseks inimeseks, kelle kasv ei ületa 130-140 cm. Liliputtidel säilivad lapse näo ja keha proportsioonid: suhteliselt lühikesed käed, väike alumine lõualuu, tänu kollakale kuivavõitu nahale paistavad ka noored inimesed väikeste vanuritena välja.

Üheksakümnendate aastate algul sünteesiti somatroopne hormoon, mille alusel töötati välja väga efektiivsed preparaadid. Mida varem hakkab laps neid tarvitama, seda suuremad on šansid normaalse kasvu saavutamiseks. Seetõttu ongi tänapäeval nii väga tähtis selle raske haiguse õigeaegne diagnoosimine.

Õpime kasvama

Tavaliselt algab kasvu aeglustumine juba pärast teist eluaastat. Kui 3-4-aastane laps on tunduvalt (7-10 cm) eakaaslastest lühem ning kasvab aasta jooksul 2-3 cm (normaalne 6-8), siis on see tõsine põhjus endokrinoloogi poole pöördumiseks. Kui lapse pikkus asub normi alumisel piiril või veidi allpool seda, jälgitakse teda poole aasta jooksul tähelepanelikult. Kui aga kasv on oluliselt alla normi, on vajalikud diagnostilised uuringud.

Peale üldanalüüside, ultraheli ja EKG, koosnevad uuringud kahest põhietapist. Kõigepealt määratakse nn luuline vanus. Lapse kasvades asenduvad luude kõhrelised osad (kasvutsoonid) tiheda luukoega. Luustumise astme järgi määrataksegi luuline vanus — lapse see vanus, millele vastab tema luude ehitus. Selleks tehakse randmeliigestest röntgenülesvõte ning määratakse kindlaks, kui suures ulatuses vastab luustumistuumade hulk füsioloogilisele vanuselisele normile. Seejärel määratakse spetsiaalsete testide abil kasvuhormooni tase veres.

Kui diagnoos on kinnitust leidnud, valitakse lapse jaoks individuaalne ravikuur. Peale kasvuhormoonide võib see sisaldada teisigi hormoone (kilpnäärme, neerupealiste), steroidseid preparaate, aga ka vitamiine ning mineraale. Paljusid lapsevanemaid hirmutab ainuüksi hormoonteraapia mõiste. Jah, tõepoolest pole olemas absoluutselt ohutuid preparaate. Kuid kaasaegsete hormoonpreparaatide puhul on tüsistuste ning kõrvalnähtude toime viidud miinimumini. Teisi efektiivseid vahendeid selle haiguse raviks tänasel päeval aga kahjuks ei ole olemas.

Hormoonteraapia viiakse läbi range meditsiinilise kontrolli all. Sõltuvalt lapse east ja seisundist korrigeeritakse preparaatide annuseid ja vahekorda. Ravi õigsust kontrollitakse analüüside abil.

Kui ravi on alustatud õigeaegselt, võib laps 5-6 aastaga kasvada 60, 70 ja isegi 80 cm, see tähendab muutuda liliputist normaalse kasvuga inimeseks, luua perekond, saada lapsi ning elada täiesti normaalset elu. Isegi neil, kes sattusid endokrinoloogi juurde alles noorukieas, on õnnestunud kasvada veel 10-15 cm.

Niisiis pole tarvis karta karmi diagnoosi. Peamine on see õigel ajal langetada ja alustada ravi, ning siis on olemas kõik šansid lootuseks, et laps kasvab pikaks, sihvakaks ja ilusaks.

Umbes 80% juhtudest on kasvupeetusel konstitutsionaalne iseloom. Sündinud normaalse pikkuse ja kaaluga, kasvavad need lapsed küllalt aeglaselt, eriti 3-4-aastaselt. 4-5-aastaselt kasvutempod taastuvad (5-6 cm aastas), kuid koolieas jääb laps lühikeseks. Kasvuhormooni normaalse taseme juures jääb luuline vanus mõnevõrra (keskmiselt 2 aastat) maha kronoloogilisest vanusest. Suguline areng aeglustub sellistel lastel reeglina 2-4 aastat ning seetõttu hilineb ka puberteediea kasvuhüpe. Antud juhul on hilinenud puberteet hea näitaja, sest just tänu sellele omandab laps lõpuks normaalse kasvu: puberteedi lõppemisel sulguvad kasvutsoonid, ning inimene ei kasva enam.

Teine laialtlevinud lühikese kasvu põhjus on pärilikkus.

Kui mõlemad vanemad on lühikesed, siis antakse see iseärasus enamasti lastele edasi. Sel juhul vastab lapse luuline vanus kronoloogilisele. Puberteet saabub õigel ajal. Kui lapsel ei ole hormonaalhäireid ega teisi haigusi, mis pidurdavad kasvu, võib umbkaudu määrata tema lõpliku pikkuse järgmise valemi järgi:
Kasv = (isa pikkus + ema pikkus) : 2 + 6,5 cm poistele (- 6,5 cm tüdrukutele) Sellise prognoosi viga ei ületa 8,5 cm ühes või teises suunas.