Ära põhjenda ega õigusta, lihtsalt tee!

Kui me esimest korda kuuleme oma südametunnistust sosistamas, siis teeme ühte kahest: kas tegutseme selle järgi või hakkame kohe endale nn ratsionaalset valet rääkima — miks me peaksime tegutsema teisiti? Kui valime esimese variandi, siis reeglina valdab meid meelerahu, kui teise, siis pinge.

Stephen R.Covey toob järgmise näite:
Kujuta ette, et tuled pärast rasket päevatööd väsinuna koju. Mõtled vaiksele õhtule ja tahad nautida filmi, mis juba ammu ootamas. Õhtusöögi ajal tajud, et su teismeline poeg peab mingit siseheitlust ja tunned südames kerget jõnksu, mis ütleb, et parem oleks oma plaane muuta ja püüda pojaga jutule saada.

Aga tegelikult sa ju ei taha seda teha. Mitte, et sa ei armasta oma poega ja ei soovi talle parimat, aga oled nii väsinud ja oodanud võimalust teleka ees lõõgastuda. Lõppude lõpuks oled selle ära teeninud.

Seega kasutad söögilauas kiirparanduse tehnikat.
„Kuidas läheb, kas kõik on korras?“
Poeg tõstab pilgu, et näha, kas sul on tõsi taga. Tegelikult ei ole.
„Jah, kombes.“
„ Ja koolis ka kõik kombes? Kodutööd? Tüdrukud?“
„Jah, kõik on kombes.“
„ Kas teed ikka mata kallal kõvasti tööd? Sa ju tead, kui tähtis see on?“
„Jah ma tean.“ Poiss tõuseb ja valmistub välja minema.
„Lähed välja?“
„Jah.“
„Kuhu?“
„Niisama.“
„Millal tuled?“
„Hiljem.“
„Homme on koolipäev. Ole kodus kell 10. Sobib?“
„Sobib.“

Kui poiss on juba uksel, siis hõikad talle järele: „Sa ju tead, et kui sul on mõni probleem, olen ma valmis sind kuulama.“
„Jah ma tean,“ hõikab poiss vastu.
„Tahad sa millestki rääkida?“
„Ei, ma pean minema.“
„Kas sa minuga üldse kavatsed rääkida? Ma kuulen sinult ainult ühesilbilisi vastuseid. Sinuga on võimatu suhelda!“
„Jah,“ pomiseb poiss vaikselt.

Kui uks poja järel kinni kukub, istud tugitooli mõeldes pahaselt, et teismelistega ei saagi inimese moodi suhelda. Te ju üritasite, aga nemad on nagu suletud suudega zombid. Ja mõne minutiga pühib film minema sisemise ebamugavustunde. Ajapikku kasvab selliste eemaletõmbumiste hind. Kivi kivi järel kerkib õigustuste ja põhjenduste müür. Ka poeg ehitab oma tunnete ja vajaduste kaitseks müüri ümber oma südame. Soov oma käitumist õigustada muudab suhtlemise pojaga tasapisi nurisemiseks ja süüdistusteks.

Momendipinges tundub tihti, et küsimustega elamine on kergem kui vastustega. Ausameelse tegutsemise võti peitub lihtsalt mängust loobumises. Niipea, kui kuuleme end ütlevat: „Jah, aga…“, muutkem oma vastust: „Jah, ja….“.

Loe pikemalt sekretar.ee-st.