Armas mälestus vanaemast: tema süldi ja õunakoogi vastu ei saa siiamaani mitte miski!

 (5)
Tuletame meelde, et pühapäeval on vanavanematepäev!
Armas mälestus vanaemast: tema süldi ja õunakoogi vastu ei saa siiamaani mitte miski!
Foto: MorgueFile

Seoses pühapäevase vanavanematepäevaga lükkasime käima auhinnamängu, millest saad täpsemalt lugeda siin! Auhind on pirakas! Osale sinagi!

Minu vanaema ja vanaisa olid imetoredad maainimesed. Õppisin vanaema juures lehma lüpsma, peenraid rohima, sai sea seljas ratsa sõita ja väga palju muud. Vanaema tegi kõigile oma lapselastele puust hobused ja kudus sokid kindad, ja tema süldi ja õunakoogi vastu ei saa siiamaani mitte miski.

Eriti eredalt on mul meeles, kuidas me koos tädipoja ja täditütrega telkima otsustasime minna. Mina olin umbes 5-aastane, teised paar aastat vanemad. Vanaema aitas meil kogu kraami jõe äärde tassida — telk, tekid ja padjad ja natuke söögipoolist ka, sest meil oli plaan ikka ööseks jääda. Telgi panime koos üles ja siis läks vanaema koju oma toimetusi tegema. Meil oli päev pikk, kogu kaasavõetud söögi sõime ära, käisime ujumas, korjasime lilli ja rääkisime ilmaelust. Mingil hetkel tundus, et kell nii palju, et peaks magama minema. Kella meil kaasas polnud — kas meil seda tegelikult üldse oli, kes seda mäletab. Igatahes, aeg läks, aga päike püsis ikka kõrgel ja kuigi olime otsustanud, et nüüd on magamamineku aeg, ei tahtnud uni mitte kuidagi tulla. Kuna tädipoeg käis juba koolis, siis tema teadis rääkida, et üks kord aastas on polaaröö ja ilmselt see ongi nüüd siis just täna.

Seotud lood:

Istusime telgi ees ja ootasime hommikut, koju minna ei saanud, sest egas me mingi nannipunnid olnud. Kui äkki hakkas rohi sahisema ja meie olime kindlad, et jääme karule saagiks. Aga oh õnne! See oli hoopis vanaema, kes hakkas muretsema, et kas meil ikka sööki jagub! Ta oli teinud kodus meile head paremat ja külalised olid kah tulnud, nii ta proovis meid koju meelitada. Tegelikult olimegi juba sellest polaarööst väsinud ja pakkisime oma kraami rõõmuga kokku. Kojujõudes hakkas telekas lastesaade, nii et niipalju siis meie telkimisest ja polaarööst.

See on üks paljudest seiklustest millest on möödas juba üle 30 aasta. Nüüdseks olen ise vanaema ja kui mu lapselapsed ükskord suured on, siis loodan et nemad meenutavad minuga koosoldud aegu sama toredatena nagu mina oma hetki koos vanaema Helmi ja vanaisa Kollaga.