Aus ülestunnistus: ma ei jaksa enam oma dementse sugulase eest hoolitseda!

Kirjutan siia, sest tunnen ennast kohutava ja halva inimesena. Miks? Olen ainus inimene, kes on enda vanurist (94 a) sugulasele alles jäänud. Kõikide teistega on ta lihtsalt pöördumatult tülis. Ta on mulle alati justkui vanaema eest olnud, seega on/oli ta mulle kallis inimene. Aga nüüd on hetk, kus ta on vanadusega peast lolliks läinud.

Mõnikord ei saa ta üldse aru kus tema ja kõik teised aeg/ruumis asuvad ja midagi talle selgeks teha on võimatu. Kõik varastavad tema tagant - haaknõelad, sokid, raha, käterätikud ja kõik muu mõeldav on ära varastatud (mina veel ei "varasta"). Kui lähen ta asju otsima, leian need veidratesse kohtadesse peidetud. Googeldada ma oskan - need on dementsuse sümptomid.

Üle päeva saan ma telefonikõnesid, milles ta lubab ennast juba pikemat aega ära tappa. Ei suuda neid enam tõsiselt võtta, aga igasuguse tuju rikub ära. Teinekord tundub, et oma ütlemistega püüab ta mulle meelega süütunnet tekitada. Kui ma piisavalt kiiresti (ehk KOHE) tema juurde minna ei saa mingisuguse järjekordse mõttetu probleemiga tegelema, siis jääb ta söömata või hakkab ennast jälle ära tapma.

Tunnen ennast kohutava inimesena, sest viimasel ajal soovin järjest rohkem ja rohkem, et ta telefonitoru enam ei tõstaks...

On keegi veel sellises olukorras olnud? Kas ma olengi halb inimene, et seda kõike tunnen? See võtab juba endal igasuguse jõu ja mõistuse ära.