Eeskujuks: uue aja tubli vanaema lendab lapselapsi hoidma kasvõi teise maailma otsa!

 (14)
vanaema
vanaemaFoto: Scanpix

ELUKIRI: Ta jätab oma töö ja seltsielu. Ta üürib oma korteri välja. Ta kohendab töögraafiku perele sobivaks ning vajaduse korral internetipõhiseks. Ta loobub sõpradest ja hobidest kodumaal. See on uue aja vanaema, kes lendab lapselapsi hoidma kas või maailma teise otsa. Tasuks lastelaste tingimusteta armastus ning ühised armsad hetked, mida ei kaalu üles ükski võit karjääridedelil.

Vanaemaks Rootsis eesti-iraani peres

Juta räägib rõõmsalt, et talle on kingitud igaks juubeliks üks lapselaps: tütretütred 50. ja 55. sünnipäevaks, pojapoeg sündis samal aastal, kui vanaema sai 60. Kui pojapoeg elab Tallinnas ning veedab vanaema seltsis palju aega, siis tütrelapsed käivad Jutal külas Rootsist. Oli aga aeg, kui vanaema veetis tütrelastega koos mitmeid kuid.

Juta tütar Ragne kolis üle kahekümne aasta tagasi Rootsi Tartu-suurusesse linnakesse nimega Gävle ja kohtas seal peagi ka Iraanist pärit meest. Varsti kõlasid pulmakellad ja sündis pere esimene laps Maria.

Värske vanaema sellel hetkel juhuslikult ei töötanud ja sai kohe tütrele appi minna. „Tütrepere elas tollal kahetoalises korteris, mina magasin läbikäidavas eeskambris,” kirjeldab Juta. Aga ei olnud hullu — häid lambaid pidavat ju palju ühte mahtuma.

Ragne käis sel ajal, kui Maria päris beebi oli, veel koolis rootsi keelt õppimas ning tal oli ka väike terviseprobleem. Laps ei maganud öösiti ning mina pidin siis olema lapsevalves, et Ragne saaks puhata,” meenutab Juta, kes oli Rootsis ühtejutti viis kuud.

Hea suhe lastelastega
„Tegelik tasu vanaema töö eest on see, et sain laste esimestel elukuudel pikalt Rootsis olla ning tänu sellele on mul lastelastega tihe suhe.”
Seotud lood:

Juta on leplik inimene, kes harjub igal pool. „Ma ei ole eriti nostalgiline, ei mäleta, et oleksin oma tuttavate järele igatsenud, ning teadsin ju, et tulen koju tagasi,” räägib Juta. Ka tema poeg elas sel ajal välismaal ning Juta tundis end Rootsis tütre peres vajaliku ja armastatuna, kodus aga oleks olnud puhta üksinda, välismaal elavate laste ema.

Juta mõtleb sooja südamega tagasi aegadele, kui käis Rootsis lapsi hoidmas. Mariaga sai ikka igasugust nalja. Tumedat verd tüdruku tuline temperament avaldus niipea, kui lapsel avanes võimalus iseloomu näidata. Näiteks läks vanaema lapsega jalutama, aga laps ei tahtnud ise kõndida, vaid nõudis, et teda sülle võetaks. Vanaema vahel võttis ja vahel ei võtnud ka — eriti siis, kui õues oli talv ja seljas rasked riided. „Tüdruk aga ei tahtnud ise käia ja viskas end tänavale pikali. Mina läksin ikka edasi, aeg-ajalt piilusin, mida Maria teeb. Kui ta nägi, et jõuan juba kaugele, siis tõusis lõpuks püsti ja hakkas ise edasi kõndima,” meenutab Juta nüüdseks juba kaugeid mälestusi.

Tagantjärele tore lugu juhtus, kui Ragne perre oli sündinud teine tütar Brianna ja Tallinna vanaema kutsuti taas Gävlesse. Maria oli selleks ajaks juba viiene — väike väljakujunenud isiksus. Kord läks Juta lastega poodi, Brianna lamas vankris ja Maria seisis vankri taga, nii et sai samuti sõita. Koduteel pani Juta aga vankri taha raamile kotid ning Mariale ei olnud enam ruumi. Seepeale Maria vihastas ja lükkas käru nii, et võrestik, millel olid kotid, vajus laiali ja kotid pudenesid mööda sõiduteed igasse suunda. „Ma ei saanud ei edasi ega tagasi ja ütlesin Mariale, et Eestis oleks tal selle eest pepu tuliseks tehtud,” meenutab Juta natuke naerdes, „aga Maria läks Ragnele kaebama ja rääkis, et mummu (vanaema — toim) tahtis mul peput ära kõrvetada!”

Maria ja Brianna isaga saab Juta keelebarjääri tõttu suhelda ainult siis, kui keegi tõlgib. „Kui oskaks keelt, oleks mul talle võib-olla midagi ette heita,” on Juta nõutu, „aga keelt ei oska, suhelda ei saa… mis seal ikka. Meesterahvas ka. Miniaga võib-olla oleks problemaatiline sama köögi peal olla.”

Juta kiidab, et väimees on väga hea isa ning muidugi ka suurepärane kokk. „Mina tegin selliseid lihtsamaid toite, aga Iraani toite teeb ikka väimees ise,” räägib Juta, kellele väga meeldivad väimehe riisiroad. Suur tunnustus oli, kui ükskord Rootsi iraanlaste üritusel oli Juta valmistatud koorekastmes kana nii menukas, et üks Iraani naine küsis lausa retsepti.

Sidet hoiti ka kohalike eestlastega: käidi sünnipäevadel ja muidu koosviibimistel ning näiteks ka Tõnis Mägi kontserdil. Aga Juta pani tähele, et Rootsi eestlastel pole kommet, et vanavanemad hoiavad lapselapsi, pigem käivad vanaema-vanaisa lihtsalt külas. Kuigi Juta tegi Rootsis lapsehoidmise rasket tööd, on tal põhimõte, et oma laste käest raha ei võta. Söök oli olemas, vajaduse korral ostis tütar emale mõne riideeseme ning sünnipäevaks ja jõuludeks tehti ka väike rahaline kingitus.

Juta meelest on tegelik tasu aga hoopis see, et tänu koosveedetud esimestele elukuudele on tal tütrelastega siiani tihe suhe. Maria helistab vanaemale mitu korda nädalas, küsib tervise kohta ja kurdab oma elumuresid. Brianna on kinnisem ja vaiksem — rohkem eesti moodi tüdruk -, kes ise väga sageli ei helista, aga kui vanaema tema telefonil kätte saab, arutatakse ikka ilma ja inimeste ja iseenda üle.

Juta unistuste puhkus on, kui ta saab koos kõigi kolme lapselapsega spaasse minna — seal saab lastelastega koos olla, aga süüa ei pea ise tegema. Sest mis seal salata, lastel on kindlad maitse-eelistused ning kui toidu eest vastutaks vanaema, peaks ta tegema kõigile kolmele eri söögi.

Olin nii õnnelik, kui vanaemaks sain!

Reet oli sellel hetkel, kui temast sai vanaema, teinud ühte ja sama tööd — töötanud meediaettevõttes reklaamitoimetajana — 14 aastat jutti. Ja siis vahetas ta oma karjääri, millest oligi juba pisut tüdinud, professionaalse vanaemaameti vastu: elas kolm aastat tütre peres, algul Iirimaal ja hiljem Inglismaal. 
„Minu mõlemad tütred lähenesid kolmekümnele, nii et aimasin ja isegi juba ootasin, et minust saab varsti vanaema,” räägib Reet, kelle noorem tütar Laura õppis sel ajal Iirimaal Dublinis. Beebiuudis saabus, kui Laural oli käsil doktorantuuri teine aasta.
Kuna Iirimaal on emapuhkus märksa lühem kui Eestis, sai Laura olla poeg Lucasega kodus vaid kaheksa kuud.

Niisiis, ehk tuleb Tallinnas värvikat töö- ja seltsielu elav ema appi? Ja ema tuligi — jättis töö ja lendas kohale.

„Ma olin nii kohutavalt õnnelik, kui vanaemaks sain, ning loomulikult tahtsin ma juures olla ja näha, kuidas kasvab poisslaps,” meenutab Reet. „Neid esimesi beebipoisiga veedetud kuid ei vahetaks ma kunagi mitte millegi vastu!”

Kui Reedal endal on kaks tütart, siis tema tütardel on nüüdseks kummalgi kaks poega, ja vanemal tütrel pealegi kaksikud. „Ma ikka ütlen, et kolme aastaga sündis perre neli poissi!” naerab Reet.
Reeda tütar ja tütre brasiillasest abikaasa olid lapse sünniks ja kauge vanaema saabumiseks väga põhjalikult valmistunud. Nad olid Dublini kesklinnast kolinud turvalisse Malahide’i linnajakku, kus Reeda sõnul elasid suures osas heal järjel inimesed. Keskkond ei saanud parem ollagi: palju parke ja mänguplatse, rand ja keskaegne linnus… Kuigi Reeda sõnul võib Iirimaa halbadest ilmadest terve romaani kirjutada, ei lasknud ta ennast kliimast segada. Ega ka sellest, et tal polnud esialgu linnas ühtegi tuttavat. Jalutas lapsevankriga, istus pargipingil ja luges — Iirimaa kohta. 
Reeta üllatas, kui palju oli nii Iirimaal kui ka hiljem Inglismaal erinevaid mänguringe, kus ta lastelastega käis.
Tasapisi hakkasid ka tuttavad siginema, sest Reet on aktiivne suhtleja ja positiivne tüüp, kes tõmbab inimesi ligi. Näiteks kohtus ta peagi teise Eesti vanaemaga, kes samamoodi oli lennanud tütrele appi. Nädalavahetustel, kui ema-isa Lucasega tegelesid, nautis Reet Iirimaa võlusid: reisis ringi, käis džässi- ja filmifestivalidel, ooperis ja disainifestivali avatud uste päeval.

„Tegelesin ikka oma hobidega, tegin kõiki neid asju, mida Eestiski: nautisin filme, muusikat, käisin Argentina tangot õppimas ja ka zumba’s (tantsuline treeningprogramm — toim),” kirjeldab Reet vaba aega. „Nädala sees piirasin oma soove, aga nädalavahetustel tegin kõik tagasi!”

Ta kasutas iga võimalust võõrast maad uurida, luges kohutavalt palju. „Dublin on ju kirjanike linn,” kirjeldab ta. 
Aga… täpselt poolteist aastat hiljem, kui Reet oli Iirimaaga juba kenasti ära harjunud, sai Laura panganduses töötav abikaasa tööpakkumise Londonisse. Perele oli see raske otsus, sest kõik algas otsast: uued töökohad, uus elukorraldus, uus kodu. Ent London on siiski maailma pangandusmeka ja sealne töövõimalus kaalus üles kõik ebameeldivused. Laura leidis samuti kiiresti töö ühes Londoni Ülikooli kolledžis, kaitses valminud doktoritöö ja valmistus teise lapse sünniks. Christopher sündiski varsti. Kuna laps oli mõned nädalad enneaegne, oli vanaema abi hädavajalik.

Aktiivne vanaema
„Tegelesin ikka oma hobidega, tegin kõiki neid asju, mida Eestiski: nautisin filme, muusikat, käisin Argentina tangot õppimas ja ka zumba’s.“

Reet ei hoia sõnu kokku ka oma tütart ja väimeest kiites. „Ma pole näinud võluvamat isa, kui on mu tütremees,” sõnab ta. „Ema ja isa jagasid omavahel kõiki raskeid hetki ning lapsed armastavad oma issit kohutavalt. Christopher näiteks pühendus sel ajal, kui isa kodus oli, ainult isale. Lucas samas tahtis rohkem olla emaga.”
Ka Londonis lõi Reet endale kiirelt suhtlusvõrgu, tutvus nii ametikaaslaste ehk teiste vanaemadega kui ka Londoni eestlastega ja käis nendega koos rahvatantsurühmas. „Sain tuttavaks ka vanema põlve eesti daamidega, kelle käest sain teada palju põnevaid asju nii eesti kui inglise kultuurist,” räägib Reet ja pajatab Aino Kallasest ning teistest Inglismaaga seotud Eesti inimestest.
Kas elukutselise vanaema töö oli ka tasustatud? Reet teeb salapärast nägu ja ütleb, et tal oli kogu selle aja oma pangakaart, mida kasutas mõistlikult. Tütre pere tegi vanaemale väga väärtusliku kingi, nimelt reisi Buenos Airesesse, unistuste linna. 
Tänavu jaanuaris otsustas Reet, et ka teisel tütrel, kaksikute emal Kristelil on vanaema abi vaja, andis Laurale kaks nädalat aega lapsehoidja leida ning lendas Eestisse tagasi. Suhe ja side Londoniga aga pole kuhugi kadunud, kuigi nüüd lendab vanaema juba pigem külla, lapselapsi hellitama.
„Päris lapsehoidja ja vanaema vahe on võib-olla selles, et vanaema on kergem ära kasutada,” naerab Reet jälle. Aga kõigil, kellel on vähegi vajadust või võimalust oma välismaal elavaid lapselapsi hoida, soovitab Reet seda teha, sest võõral maal, võõras kultuuris elamine ja olemine ning hakkamasaamine on väga tore kogemus.

Lapselapsi hoides kadusid kortsud

Kommunikatsioonispetsialist ning ettevõtja Aune Past ning tema abikaasa Urmas käivad oma kolmel lapselapsel Charlesil, Sebastianil ja Greetal külas ning neid hoidmas Ameerika Ühendriikides. Varem on lapselapsed mujalgi maailma paigus elanud, Aune hakkas vanaemaks käima, kui tütre pere elas Londonis ning hoidmist vajas vaid üks laps.

„Sel ajal oli tavaline, et käisin korra-paar kuus,” meenutab Aune, kes on vanaemaks olemist varem klapitanud oma õppejõutööga ning pole seega pikemalt kui kolm nädalat saanud lastelaste päralt olla. Kolm nädalat koos veeta on aga tavaline.

Aunele meeldivad iseseisvad inimesed, kes oskavad oma elu planeerida, teistega arvestada ning väga oluline on ka, et oma soove selgelt sõnastataks. Niisiis, kui on vaja, tuleb vanaemal kohe kauge tee ette võtta. Ideaalis passitatakse kahe pere kalendreid nii, et kõigil oleks lahe koos aega veeta. „Väga mõnus on vanaemaks olla koos vanaisaga,” on Aune kogenud. „Lapselapsed naudivad vanaema-vanaisa teistmoodi elustiili ja seda, et vanavanematel on aega nendega koos iga konna ja liblikaga pargis juttu ajada!”

Kuna Aune saab oma igapäevatöö suuresti internetis korda ajada, pole ta lapsehoidmiseks pidanud „päristööst” pause võtma. Kui lapsed olid väiksemad, ajas ta tööasju öösiti, nüüd aga käivad lapsed koolis ning vanaema saab sel ajal oma tööga tegeleda.

Pastide pere vanade ja noorte vahel valitseb austus ja üksteisemõistmine. „Ütlesin esimesel korral väimehele, et see on sinu kodu ja ma tahan, et sul oleks siin hea olla. Järelikult me peame rääkima. Inimestele tuleb anda privaatsust,” kinnitab Aune, kelle sõnul ei ole vanavanemad ju nagu kummipuu, mis peab kogu aeg elutoas passima.

„Meil on noortega väga lõbus, kui koos oleme, ja ma loodan, et me mõtleme ka üksteisest hästi, kui me koos pole,” kirjeldab Aune. Väimeespoeg on tore ja suhted on head, aga vanavanemad peavad arvestama, et vanemad soovivad oma lastega üksinda koosolemise aega ka sel ajal, kui vanaema-isa külas.

Erinevat kultuuritausta oma välismaal elava noorperega pole Aune tajunud, küll aga märkab ta, et tänapäeva noored valivad toitu teadlikult ning on ka lastelastesse süstinud terviseteadlikkust. „See on mõnus, jääb endalgi mõni kook põske pistmata,” kiidab Aune.

Aunele tundub, et tema lapsed ning nende sõbrad on väga toredad lapsevanemad, kes ei tõsta laste peale häält, vaid pakuvad valikuid — et laps mõtleks ise, mis oleks talle parem. Kas pigem loomaaed kui arvuti või pigem arvuti kui loomaaed? „Valikud on teadlikud ja põhjendatud. Vahel on neid naljakas kuulda, aga tohutult sümpaatselt mõjub, et lapselapsed teadvustavad, mida nad teevad ja kuidas see sobib kokku teiste laste ja täiskasvanute plaanide ja soovidega,” räägib Aune.

Ta annab endale loomulikult ka aru, tema silmi võivad varjutada vanaema prillid, mis lasevad asju armsana paista. Aga ta tunneb end koos lastelastega nii, nagu üks lastest kolmesena ütles: „Sa teed mind õnnelikuks.”

„Nad teevad mind õnnelikuks. Samamoodi kui nende ema ja onu ja tädi!” on Aune õnnelik, et tema ja ta abikaasa on vähemalt ühe asja elus hästi teinud. Nimelt selle, et neil on kolm last. „Ma ei tahaks suhkrune olla, aga kõigist kolmest lapsest on suur tugi ning lapselastest ma ei oskakski midagi paremat tahta.” Suur rõõm on, kui meilile potsatab pilt parasjagu porisest väikeõest, mille juures kiri: „Vanaema, ma ise pildistasin.” See teeb päeva rõõmsaks.

Vanaemaks olemine on suur preemia. Aune tõdeb, et kui ta hakkas pikemalt vanaemaks käima, sai tema tervis korda ja kortsudki kadusid. Noored üritavad appi tulnud vanaema ikka ka trenni või koolitusele saata, et lapsehoidmine igavaks ei läheks. „No kus ta läheb, meil on lastega koos vahel väga lõbus, aga kui aeg sealmaal, et teised suured hakkavad koju tulema, märkame, et oleme seinad lilli ja liblikaid täis kleepinud või et vannivaht hakkab juba kööki jõudma. Siis koristame-silume-itsitame täie mõnuga,” kirjeldab Aune lapselastega koos lustimist. Aune annab endale aru, et tegu on tütre ja väimehe koduga, kus nemad kehtestavad reeglid, ning vanaema ei saa käia kolme nädala kaupa segadust tekitamas.

Vanaemaga koos käivad ka praktilised asjad, mis lastele väga meeldivad. Aunel on kahju, et Eestist ei tohi USA-sse toitu viia, sest lastelastele meeldib väga seemneleib. Aune üritab siis ise küpsetada.

Tegelikult aga on ta hoopis klimbisupivanaema.

Vanaema kana-klimbisupi tegemiseks osteti tütre perre lausa katlamõõtu supipott. Muidugi ei saa mööda vanaema pannkookidest — neid tehakse teinekord lausa enne kooli. Kui vanaema-vanaisa lastega koos sööma lähevad, siis ikka sushi’t, see meeldib kõigile.

Kuigi kaugvanavanemad jäävad paljust ilma, ollakse Pastide peres omavahel ühenduses nii tihti kui võimalik, nädalavahetustel skaibitakse, aga lastelastele meeldib ka päris ehtsaid, isetehtud kaarte saata. Aune on rõõmus, et on kursis uudistega uuest rohelisest sisalikust või kolmest kalamaimust, aga ka kooli teadusülesannetest, lapselapsed omakorda aga teavad vanaema tibupoegadest ning koera koerustükkidest.

Ükskord saatsid lapsed vanaemale postiga pisikese aiakuju, väikese tüdruku. Lapselapsed olid emale poes öelnud, et see teeb vanaemale rõõmu. Kuju tuli küll Ameerikast kohale, aga vaese tüdruku pea oli puhta puru. „Siis ma lappisin seda kildhaaval kokku, endal silmad vees. Ei teagi, kas oli kahju kujust või heldimus vanaema peale mõtlevatest lapselastest,” meenutab Aune armsat seika.

Lapselapsed on vanaemale toeks
„Ma ei tahaks suhkrune olla, aga kõigist kolmest lapsest on suur tugi ning lapselastest ma ei oskakski midagi paremat tahta.“

Vahva on ka see, et lastelaste kool suhtleb kaugvanavanematega tihedalt. Iga kord, kui vanavanemad Ameerikas, toimub koolis kas etendus või kontsert ning Aune ja Urmas on käinud lastelaste koolis rääkimas Eesti jaanipäevast ning jõuludest.

Aune naudib oma kolme lapse ja lapselaste elamise viisi. Ta õpib neilt kogu aeg. „Ma arvan, et ma olen nende ema harjumused kujundanud ja ema ise on olnud tubli juurdeõppija. Äkki ma siis olen neile andnud harjumuse õppida ja uudishimulik olla? Väike tütretütar kirjutab raamatuid. Kirjutab ja joonistab ja köidab kokku ja siis loeb neid mulle ette. Väga vahvad jutud, eriti tema enda esituses. Ja siis räägin mina, mis minu raamatutes kirjas on. Ja millest ma veel tahan kirjutada ja siis ütleb tema, mida näiteks mu järgmise raamatu peategelane konn Matilda teha võiks,” kirjeldab ta.

Aune sõnul on väga suur õnn, kui su kõrval on targad ja iseseisvad noored inimesed. Aga selge on ka, et ema ja vanaema roll on olla alati toetaja, pealepuhuja, ärakuulaja, patsutaja, lohutaja, julgustaja, tunnustaja, innustaja — see, kes armastab tingimusteta. Vanaemana on aega ka vastuarmastust tingimusteta nautida. „Emana ma ikka muretsesin, kas kõik on nii, nagu peab. Nüüd on rohkem julgust nautida suhteid laste ja lastelastega. Ilmselt on lapsed vastutuse üle võtnud!”