“Loed ja loed, aga vot väga harva jääb ette teema, kus laps isaga elama jääb peale lahkuminekut/lahutust. Aga miks?

Välismaal, väga paljudes riikides näiteks variandid järgmised:

  • Kui kaks last, siis üks läheb isa juurde ja teine jääb ema juurde elama (omal soovil)
  • Laps läheb isa juurde elama, sest seal on parem.
  • Või lihtsalt lepivad ema ja isa kokku, et laps elab isa juures ja isa ise soovis seda.

Aga meil?

Meil käib kogu aeg jutt elatise teemal, sest issid seda ei taha eriti maksta ja emmed näevad sellega hullu vaeva, et nad selle ikkagi kätte saaksid. Kuid tegelikult on ju tõsi, et ülipisike osa meie meestest võtaksid ise lapse enda kasvatada. Kui pakuksid, siis nad ütleks kindlasti, et mis jutt see on ja lapsel ikka parim ema juures.

Aga miks on ema juures? Miks ema on parem kui mees siin maal? Miks on kasvatatud meestest sellised imbetsillid, et nad ei saa OMAENDA lapse kasvatamisega omapäi hakkama?
Tegelikult ka. Üle viskab hoopis see, et sellest ei räägita pea üldse. See, kui isa on valmis lapse enda juurde võtma kui ta on juba mingi 10 ja enam, see ei ole enam üldse tähtis, sest suurema töö on ema ära teinud. Ja lapse kasvatamine on raske. Raske, aga enda jaoks ju tähtis. Ikka tahad ju oma lapsele parimat.

Nii et mina ütlen nii — eesti mees on ikka üks paras töllmokk ja saamatu tatilõug. Parem käib peol pärast lahkuminekut ja viskab selle 139 eurot naisele ja lapsele. Aga sellega tema kohustus ka piirdub, sest ta tahab elu nautida ja las eks kasvatab lapsi. Nii ongi siin välja kujunenud ja see on kurb!”